মাতৃদর্শন

“ক্ষিদে তো এখনও পায় নি।”

[su_row] [su_column size=”4/5″ center= “yes”]

Anandamayi Mā

[/su_column] [/su_row]

Ülemöödunud sajandi lõpus paljusid riike, mida me praegu maakaardil näha võime, veel ei olnud. Bengali keelt aga kõneldi päris laialdaselt praeguse Kirde-India ning Bangladeshi aladel. Viimastele jäävas Kheora külas sündis 30. aprillil hindu peres tüdruklaps,  keda kutsuti Nirmala Sundari Devi. Oli aasta 1896.  Kui muidu lastel ikka vaheldub naer nutuga, ja siis jälle ümberpöördu, siis Nirmalat võis näha aina niisama õnnelikuna. Kuidas saab üks inimlaps mitte vajada vanemate armastust? Kui isegi koduloomad ei ela üksipäinis toidust: ikka tahavad nad, et keegi neid silitaks, nendega räägiks. Juhtus veel nii, et vahepeal jäi Nirmala ema raskesti  haigeks. Kõikide koduste meelehärmiks ei lakanud lapse nähtava põhjuseta rõõmsus ka nüüd. Kas ei peaks niisugusel lapsel olema midagi vaimus viga? Niisugused muremõtted hiilisid vanemal südamesse. Küllap seetõttu loobuti ka Nirmalale koolihariduse andmisest: nende alati rõõmus murelaps sai koolis käia vaid mõned kuud. Ei ole head halvata: kui teised lapsed võimalusel ikka mängisid, tegid vahel vallatustki, siis Nirmala aitas teha kodus kõike, mis vähegi jõukohane – no küllap ikka leidub ka mõni hindu mees, kes sellise muidu justkui imeliku omale kaasaks tahab! Nii võisid mõelda vanemad, kelle teised lapsed olid ju nagu lapsed ikka.

Tolleaegse hindu tava järgi pandigi Nirmala Sundari Devi varakult paari, ta oli siis natuke vähem kui kolmeteist aastane. Viieks aastaks jäi ta siiski oma abikaasa venna koju, kus hakkas tegema pikki päevi majapidamistöid, kordagi nurisemata, vaikselt, justkui omaette mõtteis olles. Saanud seitseteist, asus Nirmala Sundari elama lõpuks oma kaasa juurde, Ashtagrami. Kas see lihtne hindu aednik võis üldse aimata, et kelle ta omale kosis? Ehk lootis ta, et naine talle trobikonna armsaid lapsukesi sünnitab? Või ka teeb vabadel minutitel kaunist näputööd. Mida võiks tunda üks värske abielumees, kui naine teda nagu üldse tähele ei pane? Sest Nirmala, ehkki kaunis kui täiskuu taevas, oli lihtsalt rõõmus, naerev, õnnelik. Sealne naaber oli esimene, kes sai aru, et see pole lihtsalt niisama ilu ja rõõm. Harduses tundis ta temas ära jumaliku Sünni. Hakkas igal hommikul kui õhtul pöörduma austuses ta poole “Maa – emake”. Aina vähem oli ta nüüd kellegi abikaasa, tütar, minia. Aina enam kättesaamatu, igatsusväärne, pooleldi taevalik, justkui Juhuse tõttu maa peale laskunud valguseallikas. Kust tuli see tema hoomatav Tarkus? Teadmine asjust, mida naine kunagi polnud oma silmaga näinud, oma kõrvaga kuulnud. Kust tema alati tasakaalukas meel? Miks näis ta langevat sügavale endaunustusse, kui kõlasid palvelaulud, nii et võis vahel karta, et ta enam ei ärkagi sest teistmoodi kui unest? Jäi üle ka abikaasal lõpuks tunnistada: suur mõistatus, jumaline And on tema kõrval, mitte perenaine, abikaasa. Selle äratundmise järel siis kui õnnistati meest uue nimega: Bolanath.

Ma maisel olekul võis ehk täitumas olla kolmkümmend aastaringi, kui nad juba elasidi Shahbagis. Nüüd hakkas üks varasemaid õpilasi teda kutsuma Anandamayi Ma, ‘Ema, kes täidetud Jumalikust rõõmust’. Ja see oli tõsi – murelikkus, igapäevane hool, see jäi Ma’le võõraks. Koguni toitu ta enam ei võtnud. See pidi kindlasti tegema nii mõnelegi muret! Sest inimesed, kes olid tasapisi kogunenud ta ümber, hakkasid teda toitma. Toitma kui armsaimat last, keda iial nähtud.

Oli ehk kumu sellest mõistatuslikust olendist jõudnud ka kuulsa juba Paramahamsa Yogananda kõrvu? Igatahes, kui too ringreisi Indiasse tegi, nad kohtusid. Viimane uuris ka Ma päritolu kohta. Naine tegi kätega tauniva žesti, enne kui vastas:

“Isakene, mis mul selle kohta öelda? Mu teadvus ei ole kunagi ennast seostanud selle ajutise kehaga. Enne kui ma siia maa peale tulin, olin ma seesama. Olles väikene tüdrukuke, olin ma seesama. Sirgusin neiuks, naiseks, kuid olin ikkagi seesama. Pere, kuhu ma sündisin, hakkas tegema ettevalmistusi selle keha abiellumiseks, kuid mina olin seesama.
Ja nüüd, Isa, Sinu ees, olen ma seesama. Ja koguni edaspidi, ehkki loomise tants mu ümber igaviku suures saalis on aina muutumises – mina olen ikka seesama.”

Kõik kehad, kui nad enne ära ei sure, saavad kord vanaks. 1982. aastal 27. augustil jättis Ma paljude kurvastuseks selle maapealse keha. Tolle paiga lähikonda on rajatud Samadhi mandir: hallikatest kividest tempel jääb Põhja-Indias Haridwari linnas asuvasse Kankhali aašramisse.

Raamatuid Ma ei kirjutanud ühtegi, üksnes mõned lühemad kirjad järgijatele. Kuid tema sõnu on jõutud talletada. Mõnedest võib ka osa saada Midripai lehekülelt ‘Palvehymn’.