Lugeda Männi Kodu lastest:
Pai
Sisukord:
Punased saapad
Esimene talv
Juba mitu nädalat oleme kingapoe riiulil oodanud. Eile proovisid mind ja mu kaksikõde jalga kaks tüdrukut. Kuid ühele olime liiga väikesed, teisele aga liiga suured.
Siis õhtul proovib meid jalga heleda peaga poiss. Ja mõelda vaid – me oleme talle parajad! Poisi ema maksab müüjale raha ning meid võetakse karbiga kaasa.
Hommikul paneb Eedu meid jalga ja läheb isa käekõrval lastehoidu. Esimest korda saame õues kõndida! Laupäeval läheb Eedu vanaisaga metsa. Kui pehme ja kohev on siin lumi!
Talvesaabaste suveuni
Päikene paistab aina soojemalt ja soojemalt. Näib, et talv hakkab läbi saama. Kevade algus on meile, talvesaabastele, ikka pisut kurvavõitu aeg. Räästad tilguvad ja lumi sulab. Varsti meid enam jalga ei panda. Siis pakib Eedu isa meid koos suusasaabaste ja uiskudega suurde pappkasti ning meil tuleb hakata ootama järgmist talve. Jääme pikka-pikka talvesaapa suveunne. Näeme unes tuisku ja kõrgeid-kõrgeid lumehangesid. Ega me suvest ju palju ei teagi. Meie ei ole ju suvel õues käinud. Meid lihtsalt ei panda soojaga jalga. Selleks ajaks võetakse kastist välja hoopis suvised jalanõud – need, mis on õhukesed ja õhulised.
Ootus
Olen juba suveunest ärganud, kuid leban veel tasa. Suurtele inimestele ei pruugi ju meeldida saapad, kes kapis omavahel juttu räägivad. Korraga sosistab mulle mu kaksikõde:
“Kulla Mihkel, mulle tundub, et talv ligineb. Eedu ema käis eile kapist soojemaid riideid otsimas.”
Oleme Minniga ootusest juba natuke ärevil. Ja siis teeb Eedu ema korraga kapiukse lahti ja tõstab jalanõude kasti koos meiega põrandale!
“Hurraa, Minni, varsti saame õue!” kilkan poolihääli.
Ema palub Eedul meid jalga proovida. Aga sedamaid tunnen, kuidas ta varbad mulle ninaosa vastu suruvad. Oleme talle väikeseks jäänud.
“Nagu pigistaks natukene siit varba juurest,“ arvab Poiss. Ema katsub seepeale sõrmega, kas mu ninas on veel tühja ruumi – aga mida pole, seda pole.
“Tõepoolest, Eedukene, saapad on suvega sulle väikeseks jäänud,” nõustub ema. Aga Eedul ju väiksemat õde-venda pole. Kellele me nüüd jalga saame?
Järgmisel õhtul läheb Eedu koos isaga „kaltsukasse”, see tähendab kasutatud riiete poodi. Koju jõudnud, teatab poiss rõõmsalt:
„Ema, vaata, ma sain uued saapad! Nii mugavad!”
Ema ütleb: „Eedu, kui soovid, võid viia oma väikeseks jäänud saapad õue, papikonteineri kõrvale. Kel vaja, saab omale!”
„Muidugi, ema! Kui tore, et keegi saab veel neid kanda,” vastab Eedu.
Eedu ema pakib meid enne korralikult läbipaistvasse kilekotti. Et vihm ega lörts meid läbi ei leotaks.
Kahekesi Minniga õues
Väljas läheb juba hämaraks. Seisame hommikust saadik papikonteineri kõrval. Viimaks tuleb üks suurem poiss. Sakutab kotti. Koti suu pääseb valla ja meie pudeneme välja. Poiss meid enam tagasi ei pane. Tonksab selle asemel mind jalaga, nii et ma veeren kallakust alla, peaaegu et kraavi.
“Ae, Mihkel, kus sa oled?!” hüüab mu kaksikõde, kui poiss ära on läinud.
“Siin, Minni, kraavipervel!” kostan vastuseks.
“Mihkel, oled sa väga märg?” hõikab Minni.
“Pole viga, õnneks olen kuivema koha peal,” vastan õele.
“Mihkel, mis nüüd küll saab?! Kes meid ühekaupa enam tahab?” räägib õde mulle oma muret.
“Ära muretse, Minni, ehk naeratab veel meilegi õnn!” katsun õele vastata rõõmsamal häälel. Ehkki ka mina olen juba üsna murelik.
Varahommikul tuleb kõnniteed pühkima kojamees. Siuh ja siuh teeb pika varrega luud ta käes. Jõudnud Minnini, sõnab ta endamisi:
“Etskae – kui kena lapsesaabas. Näe, teinegi seal! Toon nad õige tee äärde, siis möödakäijad panevad tähele!” Ning kojamees seab meid kõnnitee äärde ilusasti kõrvuti.
Aedniku-Mussa ja Laine juures
Õhtu hakkab juba kätte jõudma, kuid keegi meist enam välja ei tee. Siis üks hallipäine mees kõnnib juba peaaegu et mööda, kui peatub äkki. Silmitseb ja katsub meid, muheleb endamisi ja võtab siis meid mõlemaid kaenlasse.
Rõõmustan: “Minni, varsti saame ta lapsele jalga!”
Selgub, et onu Mussa kodus väikeseid lapsi ei ole. Hõbehalli peaga Laine-tädi peseb meid seebivee ja harjaga puhtaks ning kuivatab pehme lapiga. Silitab meie ninasid ja sätib ahju peale kuivama.
Ülejärgmisel päeval tõstab Mussa krobeline käsi meid ahju otsast alla ning paneb tühja kingakarpi. Seal ootame veel mitu pikka päeva. Hirmus igav on. Väljas ehk sajab juba laia lund, aga meie peame istuma vagusi papist karbis.
Virgun uuesti varahommikul. Onu Mussa on meid krõpsusid pidi kokku pannud ja võtab niiviisi näpu otsa. Reipal sammul kõndides kannab ta meid üle sillakese, ja veel natukene edasi, kuni jõuame kahe korrusega maja ette.
“Minni, palun loe, mis kiri seal seina peal on?”
Ja mu õeke veerib: “M-ä-n-n-i L-a-s-t-e - k-o-d-u, Männi Lastekodu! Mihkel, kui tore – seal on palju lapsi!”
Männi Kodus
Onu Mussa töötab Männi Kodus kojamehe ja aednikuna. Õhtupoolikul näitab ta meid kasvatajale, et kas mõnel lapsel oleks vaja talvesaapaid – sellises suuruses, nagu meie.
Tumedate patsidega tüdruk proovib meid jalga. Milline õnn – me oleme talle parajad! Isegi parasjagu kasvuruumi jääb meie ninadesse.
“Oh, kui pehmed ja soojad! Aitäh, Mussa!” rõõmustab laps. Sirutab siis käed vana mehe poole, kes alla kummardub ja talle oma tööst parkunud pihud vastu sirutab.
“Pai ka!” kilkab tüdruk ning tüdruk teeb taadi hallidele juustele mitu pikka paid.
Järgmisel hommikul paneb ta meid jalga ja läheb teiste lastega õue. Ohhoo! Väljas on hakanud sadama lund. Kui hea on nüüd kõndida ja joosta!
Tänaseks oli lund sadanud juba sedavõrd palju, et saime ka künkast kelguga alla kihutada! Meile pudenes natuke lund sääre sissegi. Pole viga – küll me toas jõuame ära kuivada!
Me Minniga tahaksime nüüd hea sõnaga meeles pidada kõiki neid, kes meist sedavõrd on hoolinud. Ning ega me selle suurema poisigi peale pahased ole – ega ta midagi halba ju tahtnud… kui ta meid natukene jalaga tonksas.
***
Aedniku-Mussa paneb kaustiku käest. Muheleb, vaatab laste poole ning küsib siis ühelt tumedate patsidega peaga tüdrukult:
„Nastja, ütle palun meile, kas kõik oli ikka niiviisi, nagu me äsja kuulsime?”
Tüdruk vastab: “Punased saapad on, jah, mul voodi all. Alguses ma natuke kartsin, aga siis ma ikkagi ütlesin kasvatajale, ja ta lubas! Kui õue lähen, siis välisukse juures panen jalga.”
Teised lapsed on ikka veel vaikselt. Nastja mõtleb viivu ning jätkab:
„Õhtul, kui oleme juba voodis, siis nagu räägiks keegi tasakesi muinasjuttu. Ja mina jutustan selle Joonasele edasi. Pärast nagu laulaks keegi vaikselt unelaulu. Ma laulan kaasa – ja Joonas jääbki magama. Ehk on need, kes jutustavad ja laulavad, mu punased saapad – võib-olla nad ongi… päris võlusaapad?!” Ning Nastja hakkab lõbusalt naerma, vaadates Aedniku-Mussa, oma venna ning seejärel teiste laste poole.
„Mina ka tahaksin omale võlusaapaid!” arvab Iigor.
„Mina ka! Mulle ka palun võlusaapad!” kostab veel hääli.
Nastja sõnab: „Iigor, sina võid ka neid saapaid vahepeal kanda. Eks ole, me võime neid kõik kanda kordamööda!”
Iigor, kes ratastoolis istub, proovib parema jala saabast jalga. Tüdrukud abistavad teda, hoides poisil kõvasti jalast kinni. Igori jalg on peenike, kuid ometi saabas talle jalga ei mahu. Nastja oleks nüüd valmis saapad kasvõi päriseks loovutama. Ta kinnitab poisile:
„Pai Iigor, ära kurvasta. Tahad, ma joonistan sulle võlusaapad! Mitte need mängu, vaid kohe päris võlusaapad!”
Ning juba joostakse-veeretakse paberite ja pliiatsite järele. Et Joonas päris üksi veel joonistada ei oska, siis hoiavad Aedniku-Mussa ja Nastja kordamööda temaga koos pliiatsit. Nii saavad kõik omale vahvad võlusaapad.
Hällipäev
.
Kui Nastja täna ärkab, on majas veel väga vaikne ja ka toaukse praost ei paista valgustriipu. Ta tõuseb ning läheb kikivarvul Joonase voodi juurde. Mitte et vennas võiks muidu ärgata – ta püüab olla hästi tasa ka seetõttu, et kasvataja ei kuuleks, et ta juba üleval on. Kuulatab tükk aega, kuidas vennas hingab. Õhtul Joonas köhis, kuid praegu magab nohisedes.
Tüdruk läheb nüüd tualettruumi – ikka kikivarvul. Silmad pestud, võtab ta pakist paberist rätiku ja teeb selle ühe otsa leige veega märjaks – nii nagu kasvataja igal hommikul teeb. Peseb vennal silmad ja pärast räti teise otsaga kuivatab. Nüüd on järg käte käes. Joonas küll liigutab natukene pead, kuid magab siiski edasi.
Kasvataja on alles ukse peal, kui Nastja juba kuulutab rõõmsalt: „Nelli, ma juba andsin Joonasele juua! Me pesime silmad ja käed ka puhtaks – niiske rätiga pesime!”
Nelli vahetab Joonasel ära mähkme. Toob siis kapist valge pluusi ja tumesinised püksid ning riietab poisi nendesse.
Nööbid üheskoos kinnitatud, lükkab Nastja vankri voodi juurde ja kasvataja tõstab Joonase sellesse.
Tüdruk ütleb: „Nelli, ma lükkan täna ise Joonase mängutuppa!”
„Aitäh, Nastjake! Küll sa oled hea tüdruk!”
Enne hommikusööki lauldakse kõik koos Joonasele sünnipäevalaulu. Nelli võtab Aliina sülle ja nii saab ka rühma pesamuna Joonasel pead silitada.
Tädi Laine on toonud suure vahukooretordi, mille ta iseoma kätega valmistas. Sellest saavad kõik priske tüki. Joonase jaoks teeb Nelli tordi mahlaga pudiks.
„Nelli, ma toidan täna Joonast ise!” sädistab Nastja. Alles siis, kui on vennale tema jao lusikaga suhu pannud, sööb Nastja ära enda tüki.
„Nelli, ma jään täna ka appi nõusid koristama!” pakub Nastja.
„Aitäh sõbrake. Aga ehk tahaksid olla seekord hoopis vennale seltsiks?”
***
Ukse tagant kostab koputus. Aedniku-Mussa!
„Kas tead, Mussa, Joonasel on täna sünnipäev. Ta on nüüd kümneaastane!”
„Aitäh, Nastjake, et meelde tuletasid.” Ning Mussa läheb Joonase juurde ja võtab poisi luised käed oma pihkudesse: Joonas-sõber, palju-palju õnne sulle, ja tervist! Kui Sa vaid teaksid, kui palju on olnud Sinust mulle rõõmu!”
Joonas naeratab ja teeb lustakaid häälitsusi, ajades end tahapoole kummi nagu väikene sillakene. Tüdruk asetab venna voodi ette aedniku jaoks oma väikesevõitu tabureti. Ütleb seejärel:
„Mussa, Palun oota, ma kutsun Iigori ja Rimma ka. Teised kõik läksid õue. Nelli ütles, et parem, kui Joonas veel õue ei lähe. Et alles ta köhis.” Nastjale meenub veel midagi: „Mussa, aitäh sulle ja tädi Lainele Joonase sünnipäevatordi eest! Kõik said suure tüki ja jäi veel ülegi!”
„Palun, palun. Ma ütlen pärast Lainele tänusõnad edasi.”
Ka täna on Mussal kaasas tuttav kulunud kaantega klade. Lapsed saavad nüüd kuulda, mis aedniku sulepea sinna vahepeal on kirjutanud. Ehk teeme varsti sellega koos tutvust?
Rahuranna Tõll
.
Tuhatkond aastat tagasi oli siinsetel Läänemere äärsetel hõimudel muistse vabaduse aeg. Veel ei olnud mõõgausku ristirüütlid põliseid asukaid alistada jõudnud. Muinaseesti hõimudel olid oma maakonnad, ja igas maakonnas oma maavanem. Saaremaa, Muhumaa, Sõrve1, Vilsandi ja teiste väiksemate sõsarsaarte elanikud kutsusid oma ühist maavanemat austavalt kuningaks.
***
Muhumaa servas, päris ranna lähedal, seal kus pikk kivirahu kaugele merre ulatub, asunud juba ennemuiste Rahuranna talu. Et seal ikka töökad ja ausad inimesed olid elanud, siis valinud saarlased omale kuninga mitut puhku nimelt Rahurannalt.
Ka Rahuranna Tõll oli õiglase meelega kuningas, ning tema ametisoleku ajal ei käinud mitte üks saarlane ega muhulane laevaga kauge Rootsimaa rannikut rüüstamas. Koguni hiidlased, kes küll omaette olid, võtsid Tõllu kuulda. Tõll kõnelenud:
„Mis me teistele teeme,2 eks see tule ükskord tagasi meile enestele! Kui meie mehed rüüstavad Rootsimaa rannakülasid, tapavad ausaid rootslasi ja võtavad neid vangi, siis eks kurvasta see Taarat. Õnn keerab veel meile ükspäev selja – ja siis on meil endil orjapõli pihus!”3
Aastad läksid, ja nii sai ka Kuningas Tõll vanaks. Ühel päeval tundis ta, et on aeg saarte kuninga ametist loobuda.
Tõll õnnistas oma asemikku nõnda: „Toara abitagu sind!” – „Taara aidaku!” Ning Tõll süleles uut kuningat soojalt.
Kuningas Tõllul oli kaks poega. Noorema, kasupoja nimi oli Pent ja vanem poeg oli Koit. Ühel päeval tundis vana Tõll, et surm on ligidal. Tõll ei tahtnud anda talu lihtsalt vanemale pojale, nagu oli tavaks. Ta kutsus pojad enda juurde ja ütles neile:
„Mu kallid pojad! Ma tunnen, et ligineb päev, kui mul tuleb lahkuda Toonelasse. Tahan anda meie Rahuranna talu sellele teist, kes täidab mu palve. Annan teile mõlemale sama ülesande. Käige läbi kogu meie Saarte riik koos kõigi väiksemate saarte ja laidudega, ning leidke üles üks tõesti hea inimene.”4
.
Ja asuvadki Tõllu pojad teele, üks ühes, teine teises suunas.
Kasupoeg Pent näeb Muhus Karja küla lähedal pikka kõhna meest. Tollel on tedretähniline nägu ning seljas ripub tal hiigelsuur märss. Pent teeb end tuttavaks ning uurib seejärel: „Armas inimene, ütle palun, mis tööd sa ka teed?”5
Pikk mees, enne kui vastab, piilub kartlikult kahele poole: „Mu töö, see on varastamine.”6
Pent imestab: „Oh miks sa ometi varastad? Miks ei ela sa ausat elu?”7
Pikk mees ohkab kurvalt: „Elaksin küll, aga ma ei oska ühtegi muud tööd.”8
Pent mehele: „Ma palun õige meie küla seppa, ja ta võtab su omale õpipoisiks!”9
Varas vastu: „Aitüma, kallis hing! Ma olen ikka unistanud ausast ametist.”10
.
Saaremaal Laimjala kandis märkab Pent tiheda süsimusta habeme ja paksude puhmaskulmudega meest. Vägilasekasvu mehel on ees suur nahkpõll, mis ulatub maani. Nii käed kui põll nõretavad verest. Pent tervitab teda ning küsib: „Taara aidaku! Kulla mees, mis küll sinuga on juhtunud, et sa üleni verine oled?”11
Hirmuäratava välimusega mees pahvatab esiti südamest naerma. Pühib siis käed sambla sisse puhtaks, sirutab Pendile soonilise terekäe ja kostab müriseva häälega: „Ma olen lihunik. Ma tapan loomad, lasen vere soontest välja, nülin naha maha, ja lõpuks ma raiun liha tükkideks.”12
Pent lihunikule: „Taara andestagu sulle! Kas sa ei teagi siis, et meis kõigis voolab seesama veri!”13
Verise põllega mees ohkab sügavalt: „Sul on õigus! Kõiges loodus voolab üks veri. Ja ise ma ei tapaks mitte üht sääskegi. Kuid rahvale meeldib süüa liharoogasid. Mul on neist loomadest väga kahju. Ma teen seda vaid selleks, et säästa teisi seesugusest õõvastavast tööst. Ja ma püüan loomi surmata hellalt.”14
.
Päris sõrve saare tipus – oli ju Sõrve säär tollal veel saar – kohtab Pent meest, kes laseb vibu. Kaenud teda tükk aega, uurib Pent: „Oh kulla mees, miks sa seda vibu niisama lased, ilma sihtmärgita?”15
Vibulaskja vastu: „Sõber, kae korraks sinnapoole! Kas näed, saja üheksa sammu peal on üksik lõikehein. Mu nool tabab nüüd seda kastepiiska, mis on ülemise lehe tipus. – Nägid sa?! Olen vahisõdur, ma valvan meie Saarte riiki. Kes iganes peaks tõstma mõõga meie maa rahuliku rahva vastu, selle ma peatan, kas või omaenda elu hinnaga. Aga ma palun aina, et mul ei tuleks iganes kellegi pihta lasta. Sest mu nool, see ei eksi ju ealeski kõrvale.”16
.
Ja jõuabki noorem poeg Pent tagasi isakoju. Sealsamas astub ukseaugust sisse ka Koit. Tõll küsib neilt: „Mu armsad pojad, kas te täitsite mu palve?“17
Vanem poeg Koit kurdab isale: „Taat, käisin läbi kogu meie Saarte riigi – kuid mitte kusagil ei näinud ma ainsamatki head inimest.”18
Tõll ütleb vanemale pojale: „Kulla Koit, äi tasu otsida enda ümbert halba. Leia parem üles kõigist hea!”19
Pent aga sõnab rõõmsalt: „Kallis isa, meie maal on ainult hea südamega inimesed! Karja külas elab küll varas, aga tema tahaks saada selgeks ausa ameti. Laimjalas nägin ma verist lihunikku. See mees ei tahaks üldse loomi tappa. Ta teeb seda ainult sellepärast, et säästa teisi nii koledast tööst. Ta surmab need vaesed loomad nii hellalt kui saab. Kohtasin ka Sõrve saarel vahisõdurit. Ta ei tahaks ealeski kellegi pihta lasta. Kuid tema töö on kaitsta meie armsat Saarte riiki võõraste vallutajate eest, ning ta teeb seda kasvõi omaenda elu hinnaga.”20
Tõll lausub nüüd nooremale pojale: „Sina, Pent, oled õigel teel. Sa oled märganud igast ühest seda, mis hea ja väärt eeskujuks võtta. Sinu kätesse tahan ma anda meie Rahuranna talu!”21
Pent kostab isale: „Kallis taat! Ei mina või leppida, et mu vend jääb maata meheks. Tal on nii hea süda! Palun sind, isa, jäta Koidule pool talumaadest ning kõik hooned. Küll mina ehitan omale uued!”22
Tõll ütleb: „Nõnda saagu!”23
Seejärel ohkab vana Tõll viimast korda. Ja tema hing, see hõljub vabana Toonela Valgusesse.
Kõrgel-kõrgel
.
Kevadine päike paistab soojalt. Aia taga ojakeses vuliseb rõõmsalt vesi. Lapsed Männi Kodust on tulnud õuele mängima. Nastja on hiljuti saanud viieaastaseks. Tema mängukaaslaseks on sedapuhku kolmeaastane Aliina.
Korraga silmavad tüdrukud maas lebamas lindu. Linnuke on väike ning hallikat karva sulestikuga. Aliina jookseb aedniku juurde, kes parajasti maad kaevab. Ta hüüab juba eemalt: „Mussa, me leidsime linnu!“
Aednik tuleb ja võtab linnukese hellalt oma mullaste käte vahele. Lausub siis mõtlikult: „See linnukene on surnud.“ Aliina ohkab vaikselt. Aednik lausub naeratades: „Surnud on ainult linnukese keha. Linnukse hing elab rõõmsalt edasi!“
Nastja uurib, et kus elab nüüd linnukese hing. Aednik kostab mõtisklevalt: „Taeva valguses. Lapsed, ükskord läheme sinna me kõik. Kuid linnukese kehake tuleb panna nüüd mulla sisse.“
Tüdrukud imestavad, et miks tuleb linnukene panna mulla sisse. Aedniku-Mussa selgitab lastele: „Sest muidu hakkab surnukeha õhu käes roiskuma ja halvasti lõhnama. Mullas saab see uuesti mullaks. Ning mullast tärkavad kevadel jälle rohi ja lilled.“
„Mussa, ma toon labida!“ Ning juba jooksebki Nastja punase mängulabida järele. Kordamööda kaevates valmib tüdrukutel liivasesse maapinda auk, nii sügav, et käsi sinna üle küünarnuki sisse mahub.
„Paneme rohtu ka. Siis on tal pehmem,“ arvab Aliina.
„Paneme jah,“ nõustub Nastja.
„Lapsed, kas küsime enne rohu käest luba, enne kui teda murrame?“
„Jah, küsime!“ rõõmustab Aliina ja juba kõlavad laste hääled koorina: „Pai Mussa, küsi, palun küsi rohult luba!“
Aednik silitab mullase käega rohtu ning lausub laulva häälega:
„Rohukene paikene, lillekene kullakene – kas tahad tulla linnule lohutuseks, virvu-värvukesele rõõmuks?”
Väikese vaikuse järel küsib Mussa sosinal: „Kas kuulete, mis ta vastab?“
„Ta tahab tulla, ta tahab!“ ütleb Aliina rõõmsalt. Ka Nastja nagu kuuleks nüüd muru vaikset “jah”i. Hellalt teevad tüdrukud murule ja võilillele pai, murravad mõned lehed ja vooderdavad linnukese haua nendega. Lapsi on tulnud selle aja sees juurde – Aedniku-Mussal tuleb lille-palvet korrata veel ja veel.
„Miks suri linnuke ära?“ uurib Edgar.
„Ta võis olla haige linnupojake. Kuid kes teab, ehk lõi hoopis kass teda käpaga,“ arvab Mussa.
Linnuke asetatakse valminud hauda ja kaetakse rohuga. Kordamööda puistavad lapsed katteks peotäie liiva ning viimaks kaetakse kalm mullaga. Kõige peale pannakse mõned võililleõied.
Aliina, kes seisab nüüd natuke eemal, on jäänud kurvaks ning võitleb pisaratega. Võtnud lapse sülle, lohutab aednik teda: „Ära kurvasta, Aliinakene, oma uues kodus on linnukesel hea olla.“
Tüdruk noogutab. Tema kurbus hakkab juba üle minema. Aedniku-Mussa osutab naeratades üles: „Aliina kallis, kas näed neid valgeid pilvi? Linnukese hing on nüüd seal. Ta lendab kõrgel-kõrgel, taeva valguses.“
Sulane
.
Esimesed külmad on jätnud puud raagu, maa aga on veel lumeta must. Pühapäeva hommikul koputan Aedniku-Mussa koduuksele. Hõbehallide juustega Laine-tädi palub mind tuppa. Muidu nii rõõmsameelne Laine tundub täna natuke murelik ning ütleb kerge värahtusega hääles:
„Mussa on eilsest haiglas – süda hakkas tal jälle jukerdama.” Vaikime viivu. Siis lausub Laine rõõmsamalt: „Täna oli tal juba parem. Saadab kõigile tervisi.” Enne hüvastijättu sõnab Laine naeratades:
„Uko kallis, ehk saaksid Männi Kodust läbi astuda – et neilegi sõna viia.”
Männi Kodus tutvustan ennast ning ütlen, et olen Aedniku-Mussa sõber.
„Kus Mussa on? Millal ta tuleb?” hüüavad lapsed üksteise võidu.
Kostan lastele: „Mussa palus teid kõiki tervitada. Ta on praegu haiglas – kuid õnneks tunneb ta ennast juba paremini. Tal jäi süda haigeks. Tööle saab ta aga alles siis tulla, kui arstid lubavad.”
Üks väiksem poiss küsib: „Miks tal jäi süda haigeks?”
Tumedate patsidega tüdruk ütleb:
„Onu Uko, Mussa rääkis meile, et kõigil on hea süda. Temal ju ka on hea süda!”
„Muidugi on Mussal hea süda. Sellega me mõtleme, et ta on sõbralik ja lahke mees. Kuid see süda, mis pumpab verd, see Mussa lihasest süda on juba natuke vana. See süda võib-olla et hakkab tasapisi ära kuluma.”
Väike tüdruk roosa lehviga juustes võtab kinni mu varrukast ning küsib:
„Kas Mussa sureb ära?”
Kükitan maha, tüdrukuke vaatab mulle oma küsivate silmadega otsa ning uurib: “Kas Mussa läheb taeva valgusesse?”
„Kui Taevaisa peaks teda kutsuma, siis läheb ta jah… taeva valgusesse.”
„Kas mina ka saan temaga kaasa?”
Kogunud ennast, sõnan vaikselt: „Kullake, sul tuleb kõigepealt suureks kasvada.”
Lapsi on vahepeal kogunenud terve trobikond. Pakun välja:
„Sõbrad, me võime Mussale haiglasse kirjutada ja joonistada. Siis on tal meel rõõmsam – rõõmus meel aitab paranemisele palju kaasa!”
Kaks koolilast, poiss ja tüdruk, võtavad enda peale kirja kirjutamise. Kiri saab järgmine:
„PAI MUSSA, ME KÕIK KALLISTAME SIND.
PALUN SAA RUTTU TERVEKS!”
Teisel pool lehte on nimed. Ka nende laste, kes ise veel kirjutada ei oska.
Sõidan Aedniku-Mussat haiglasse vaatama. Tal on laste joonistuste ja kirja üle väga hea meel.
„Missugused kaunid pildid! Nende vaatamine teeb ju üksi terveks!” arvab ta naeratades, ja lisab: „Tunnen end juba märksa paremini. Näed, Uko, ei lasknud mind Taevataat veel puhkusele. Ehk lapsed Männil kostsid, et ta selle sulase veel maa peale jätaks?”
Kui järgmine kord Mussat haiglasse vaatama lähen, sõnab ta mulle:
„Uko-poiss, sa rääkisid, et kirjutad luuletusi. Kui mahti saad – ehk kirjutad ka midagi talvest, näiteks… lumesajust. Niiviisi, et kõlbaks ette lugeda lastelegi!”
Järgmisel õhtul sean oma sammud Männile. Lapsi koguneb kobarasse mu ümber. Kõigepealt räägin neile head uudist – et Mussa homme haiglast koju saab.
Võtan välja värsi, mille kodus valmis sepitsesin. Pakun, et võiksime minna Joonase tuppa. Et ka poiss, kes parajasti voodis, saaks luuletusest osa.
Astume-veereme-jookseme-kappame – ja toake saab peagi meid pilgeni täis! Istun Joonase voodi veerele, ning mängin ta jahedate peente sõrmedega. Poiss naeratab ning häälitseb rõõmsalt. Tuppa sugeneb vaikus. Teen lugemisega algust:
.
Kuu sulane
Päevapojal24 pale lõkendas punast,
külmakuul kuu otsis endale sulast.
Pakkusin ennast – kuu oli päri!
Maha jäi koiku, maha jäi järi.
Luua sain kätte – tööd oi kui palju! –
Pühkida tähti käsu sain valju.
Nüüd üha uhan, pühin ja uhan,
et lund sajaks maale, valget ja puhast.
Tähelund aiva sajab, sajab ja sajab,
kuni maad täidab kilgete-hõisete kaja.
.
Roosa lehviga Aliina hüüatab äkki rõõmsalt: „Lumi sajab, lumi!”
Lapsed ruttavad akna juurde – väljas on suur lumevalge! Tõstan Joonase poolistukile – nüüd saab ka tema imetleda lumesadu.
Viis tuhat suud
.
Meie kõikide rõõmuks sai Aedniku-Mussa tervis korda. Jälle võis näha teda Männi Kodu ümber lumesaha ja liivakäruga toimetamas.
Jutustasin oma külaskäigust Männi Kodusse klassiõde Liiliale. Liilia ning ta vend Margus arvasid, et küll oleks tore minna üheskoos Männi lastega mängima.
Laupäeva hommikul olemegi kolmekesi Männi Kodu ees. Öösel on sadanud värsket lund. Maad katab kohev lumevaip, mis hästi kokku hakkab.
Poisid on juba ametis lumest laeva ehitamisega. Vaatan, mida teevad tüdrukud – Nastja on voolinud lumest mitu pätsikest. Ta ütleb, et need on leivad – neegrilaste jaoks.
„Mina ka küpsetan neegrilastele leiba!“ kostab Aliina varmalt. Peagi on leivategu täies hoos. Rimma küpsetab lumeleibasid koos Maarikaga. Aliina küpsetab neid koos Nastja ning Liiliaga.
Kuidas aga viia valmis leivad Aafrikasse? Poisid pakuvad, et nemad võiksid, kui laev valmis, tulla sellega koos appi. Nad ehitavad laeva sedavõrd suure, et nii leivad kui ka meie kõik sinna lahedasti ära mahume.
Deniss, Edgar ja Maksim veeretavad spordiplatsil agarasti lumepalle. Jüri ja mina tõstame need Iigorile ja Madisele sülle. Nüüd saab lumekuulid sõidutada kerkiva laevakere jaoks tekiplankudeks. Kirill ja Viitja on kogenud puusepad. Neid juhendab ehituskunstnik Margus.
Selleks ajaks, kui laev valmis, on pagaritel leibu küpsetatud kõrge riida jagu. Nüüd tuleb need üheskoos laevale lossida.
Varsti on meie alus täies lastis ja merereis võib alata. Pärituul paisutab purjesid ja „Pipi” liugleb tantsiskledes üle vahuste lainete.
Keset ookeanivete avarust tabab meid torm.
„Purjed rehvida!“ hüüab kapten Madis läbi möllava maru. Vilunud madrustel käib purjede käsitsemine mängleva kergusega. Iigor hoiab kindla käega rooliratast.
Kui marutuul on vaibunud, heiskame uuesti purjed. Õnneks on meri edaspidi rahulik ning me maabume õnnelikult Aafrika rannas.
.
.
Šokolaadipruunid lapsed jooksevad meile kilgates vastu. Käest kätte ulatame edasi „leivapätse”, nii jõuavad need neegrilastele. Küll on neid palju! Aga leivad ei lõpe enne, kui kõigil on süli neid täis.
Jõuame mängida koos neegrilastega veel ühe toreda ringmängu. Jätame hüvasti ning hiivame ankru. Pruunide käte lainetus, milles vilksatavad kui lilleõied heleroosad peopesad, lehvitab meile veel kaua järele.
Sõrmed
.
Reede õhtupoolikul olen Aedniku-Mussal ja Lainel külas. Istume koos suures toas, Mussa läheb keedab meile pärnaõie teed.
Laine võtab mu sõrmed oma käte vahele, need on soojad ja pehmed. Lausub siis naeratades:
„Unistasin lapsena, et minust saab kooliõpetaja. Et õpetan lapsi lugema, kirjutama ja laulma! Siis aga tuli külmetav Pakasetaat – ning palus mu sõrmed omale. Uko kallis, mõtlen vahest, et mis minu omadel tegemata jäi, selle teevad sinu käed kuhjaga tasa!”
Mussa paneb teetassi käest. Sõnab siis:
„Uko, olen minagi mõelnud, et sulle võiks õpetaja amet sobida!”
Silmitsedes hellitlevalt vana musta klaverit toanurgas, sõnab Laine:
„Lapsest saati olen ma armastanud väga muusikat. Uko kallis, mängi või laula meile midagi.”
Võtan istet klaveritoolil. Laulan koolikellast.
*
Viimaks ometi on jälle käes laupäeva hommik! Sedapuhku tulen Männile üksinda. Margus pidi minema vanaemale appi ning Liilia on jäänud nohuseks.
Tohohh! Kes see küll nii hoogsasti minu poole kappab, tuhkhall hobune perutamas?! Ja nüüd ta hõikab mind juba kaugelt nimepidi – muidugi, Kirill, Sina oma neljajalgse tugiraamiga! Osava nõksakuga saad oma suksu pidama ja tahad, nagu ikka, kohe kallistada.
Ohhoo! Joonas, sinagi oled tulnud päikest kaema! Istud kui mõisavalitseja oma uhkes kalessis – heal meelel olen su tõllale töökas hobusepaar.
Sõidame päikeselaigu juurde, laotan maha teki ning tõstan poisi murule. Tunnen kätel ta abaluude teravaid tiivanukke. Joonas naeratab ning ümiseb mulle midagi omas keeles.
Lõpuks on kõik väiksemad saanud korra „lennukiga” sõita. See käib niiviisi, et hoian „lenduril” kätest ja keerutan, nii et tal jalad lendu tõusevad.
Lapsed uurivad, millal ma jälle tulen. Räägin neile, et teen õppimises sisse vahe ning sõidan nüüd ära kaugele Aafrikasse. Tahan aidata kaasa, et ka lapsed maailma vaesemates paikades võiksid õppida lugema ja kirjutama.
„Kas need lapsed, kellele me viisime leiba?!” küsib Viitja õhinal.
„Ja kellele me joonistasime?!” lisab Jüri.
„Pai Uko, ütle neegrilastele, et me oleme nende sõbrad… et me armastame neid!” lausub Rimma.
„Ja palun tee neile pai ja kalli!“ kilkavad Nastja ja väike Aliina.
***
.
– ‘Pai’ jätkub –
.
Kõhukas kirjaümbrik
Kirjutasin Aedniku-Mussale, kuiväga ma igatsen kuulda uudiseid Männilt. Ning kui ta ka kõigist ja kõigest seekord ei peaks jutustada jõudma – kuuleksin ma vähemalt Joonasest!
Siis, ühel hommikul saabus rõõmus üllatus – kirjakandja tõi mulle kõhuka ümbriku! Selles olid peidus järgnevad lood, milledest Aedniku-Mussa sõnul suur osa on pärit ühe asjaosalise enda, nimelt Nastja, suust. Loeksime neid koos!
Kuldne münt
.
Esimesed külmad on jätnud puud raagu. Hommikuks on maa kaetud hõbedase härmatisega, veeloikudel on jääkirme, mis jala all krõbisedes puruneb.
Kasvataja Nelli läheb täna poodi. Kauplus asub Männi Lastekodu lähedal. Seekord võtab ta kaasa Nastja, ning samuti Joonase.
Nad on poes jõudnud juba kassaleti juurde, kui kasvatajale midagi meenub. Ta lausub:
“Nastjake, oota palun vennaga siin, ma toon veel advendiküünlad.”
Laste ees seisab valgesse riietatud naine. Nägu ebamaiselt kaunis, rätik katmas hõbedasi juukseid. Korraga pudeneb naisel peost münt. See helgib kuldselt. Tüdruk vaatab, kuidas münt põrandal aeglaselt edasi veereb. Tal on juba üks viiesendine. Kuid see siin… paistab olevat suurem raha.
Naine ei märganud midagi, kohmitseb edasi koti kallal. Nagu iseenesest pääsevad tüdrukul keelepaelad valla:
“Tädi, te pillasite raha!”
Too nagu ei kuulekski. Nastja astub paar sammu ja võtab mündi üles. Läheb siis naise juurde ja sirutab tema poole pihu:
“Tädi, palun võtke, see on teie raha!”
“Ma tänan sind, hea laps!” Ja naine vaatab oma rõõmsate silmadega tüdrukule otsa.
Joonaski pöörab vankris pead ning teeb lustakaid häälitsusi.
Õhtul ei taha Nastjal uni veel tulla. Ta oli Joonasele laulnud unelaulu ning vennas magab juba nohinal.
Tuba on hämar. Korraga märkab tüdruk kardina juures valgust. Justnagu seisaks akna juures keegi heledates rõivastes. Ja siis… astub ta juurde toosama naine, kes oli poes pillanud mündi.
Kas Nastja tahaks Maarjale abiks olla? Nad jõuaksid tagasi enne, kui saabub aeg hommikul ärgata.
Tüdruku süda põksub rõõmsas ärevuses. Loomulikult tahab ta Maarjale appi tulla!
Maarjal ripub kaelas kuldselt sädelev kepikene. Ta palub seda puudutada.
Sedamaid läbistab Nastjat õnnelik värin. Liikmetesse tuleb lausa imeline kergus. Ta tuleb voodist välja ning hakkab end riidesse panema. Nastja pilk peatub korraks oma voodil – seal magab tüdruk, kes on nii väga tema enda moodi! Ja põse vastas on tal tema kaisunukk!
Nastja paneb jalga villased sokid ja seejärel punased saapad, needsamad, mis seisavad tal voodi all. Siis aga meenub talle midagi:
„Maarja, aga kas Joonas ka saab kaasa tulla?”
Naeratades võtab naine kuldse kepikese kaelast ning ulatab tüdrukule. Vaevalt on too jõudnud sellega venda puudutada, kui Joonas avab silmad, vaatab õe poole ning küsib:
“Nastja, sa ei magagi veel?”
“Joonas, sa oskad rääkida!” hüüatab Nastja. Poiss tõuseb istukile, toetab paljad varbad põrandale ja küsib arusaamatuses:
“Mhh, mis siis rääkimises nii erilist on?”
Nastja põsed on pisaraist märjad – ka Joonase käed ja jalad liiguvad nüüd niisamuti nagu temal! Kogunud end, sõnab tüdruk:
„Joonas, Maarjal on täna öösel abi vaja. Kas sina ka tuled meiega kaasa? Me jõuame tagasi enne, kui on aeg ärgata!”
“Muidugi tulen!” teatab Joonas püsti tõustes rõõmsalt, „aga oota veel natuke, ma nagu poleks sada aastat saanud sind kallistada!”
Lapsed panevad ennast soojalt riidesse.
Joonasel on ka üks mure: “Maarja, kasvataja tuleb mind öösel teisele küljele keerama. Ta hakkab ju muretsema, kui ta mind voodist ei leia!”
Ent siis vaatab poiss oma voodi poole ja hakkab naerma:
„Ha-ha-ha! – aga seal magan ju mina!”
Nad katavad endid Maarja suure villase sõbaga ning hõljuvad läbi akna välja. Puulatvade varjust vilguvad majade tuled, mis aga peagi kaugusesse kaovad. Selges taevas siravad kuu ja tähed. Nastja on Maarja süles, Joonas hoiab naisel piha ümbert. Üle orgude ja mäekinkude, jõgede ja järvede liuglevad nad koidiku poole.
Pimedal maal
.
Päike hakkab kerkima üle silmapiiri, kuid siis kaob ta jälle silmist, jättes maha pilkase pimeduse. Nastja, Joonas ja Maarja laskuvad lumisele teele. Käsikäes mööduvad nad kõrgest vanglamüürist.
Joonas arvab: „Siia oleks vaja kutsuda Tistou25 [loen: tistuu], et ta pistaks oma võlusõrmed vangla müüripragudesse”.
Nastja rõõmustab: „Ja homseks oleks vangla täis lilli! Kõik oleksid rõõmsad!“
Kõlab vile. Pikk kõhn mees mustas mantlis oli end peitnud kõrge lumevalli taha. Teatab nüüd krigiseva häälega:
“Ma vahistan teid. Lõbusus, eriti aga naer on meie maal karmilt karistatavad!”
Vibalik mees tonksab Maarjat kepiga ning mühatab: “Astu rutem!”
Joonas pahvatab: “Palun ärge Maarjat torkige!”
Naeratades sõnab Maarja: “Joonas kullake, ei maksa pahandada. Ta on mures, kuidas hankida oma perele toitu ja küttepuid.”
Värelevas laternavalguses jäävad sammujatest lumele võbelevad varjud. Päikesevalgust pole ikka veel, ehkki käes peaks olema juba keskpäevatund.
Joonas arvab: “Kui siin ei paista päikest, siis ei saa ju kasvada rohi ja lennata putukaid. Mida söövad siis kevadel linnupojad?”
Maarja selgitab lastele, et linde pole sellel maal nähtud juba kolm pikka aastat. Ja et niisama kaua on siin valitsenud tuisune talv.
Joonas ohkab: “Kui raske on siis metsloomadel.”
“Ja väikestel titadel ka,” arvab ka õde kurvalt.
Jõutakse trellitatud akendega majja. Maarja lukustatakse ühte, lapsed aga teise kambrisse. Paksude seintega kongis on hämar ja rõske. Külm põrand on krobelistest kividest. Tüdruk surub ennast venna vastu. Kuid ega Joonaski oska teda millegagi lohutada.
Siis aga tunneb õde, et saapad kaisutavad ta jalgu soojalt, ja siis kuuleb ta tasast häält:
”Nastjakene, ära muretse, küll me varsti siit välja pääseme!”
Maarja, kes mõistab loomade ja lindude keeli, kutsub enda juurde hiire. Ta palub loomakest viia lastele sõnumi. Hall hiirekene vudib kiira-käära müüripragusid ja käike pidi laste juurde.
”Vaata, Joonas, seal on hiir!”
Hiireke piiksatab mitu-mitu korda. Nastja võtab vennal käest ja selgitab:
”Ta ütleb, et Maarja saadab keldrirotiga meile oma võlukepikese. Et tema peab jääma esialgu arestimajja. Aga et meie ärgu muretsegu, punased saapad viivad meid sinna, kuhu vaja ning õpetavad, kui vaja.”
”Kuidas sa tema piiksumisest küll aru saad?“
„Joonas, ega mina ei saagi aru – aga mul on ju võlusaapad! Nemad sosistavad mulle, mida hiirekene piiksub.“
„Kahju, et meil ei ole anda talle midagi tänutäheks.”
”Joonas, mul on taskus natuke leiba! Palun vii sina talle, ma ei julge.”
Hiireke piiksub veel korda paar ja hakkab nosima leivapuru.
“Ta tänab leiva eest,” lausub tüdruk.
Valvur, söönud ära rikkaliku lõunasöögi, on jäänud tugitoolis tukkuma. Veidi aega hiljem kuulevad lapsed ukse tagant kõlinat. Valvekoer on napsanud valvuri käest kambrivõtmed – nüüd tirib ta need laia prao ette rautatud ukse all.
Joonas õngitseb ukse alt võtmekimbu, leiab üles sobiva võtme ning keerab luku lahti. Kahekesi rõhuvad lapsed raskele uksele. Pikkamööda ja kägisedes see avaneb.
Suur valkja karvaga koer on neid koos keldrirotiga oodanud ja liputab nüüd rõõmsalt saba. Nastja silitab koera, sellal kui Joonas võtab roti kaelast võlukepikese. Mõlemale loomale jätkub ka tükike leiba. Rott piiksatab mõned korrad ning volksab siis pimedasse müürivahesse.
„Ta ütleb, et viib leiva oma lastele!”
Kikivarvul hiilivad lapsed norskavast valvurist mööda, kuni jõuavad välisukse juurde. See ent on lukus.
Ohhoo! Ukse alumist nurka katab narmendav riie. Joonas kergitab riide serva, ning nähtavale tuleb koerale mõeldud avaus. Lapsed poevad mulgust läbi – siin tuleb Joonasele kasuks tema väheldane kasv.
Kuidas päikene peitu läks
.
Kolm aastat tagasi pidas kuningas parajasti oma rahva ees juubelikõnet. Kõige pidulikumal hetkel hakkasid kaks väikest last lõbusasti naerma. Kuningas vihastas. Nüüd hakkasid lapsukesed nutma. Ärritunud kuningas teatas, et keelab ära terves oma riigis nutmise ja naermise.
Kuningal oli tark nõunik. Too kõneles valitsejale niiviisi:
„Kas pole see suur ime, kui lapsukene naerab. Ja eks ole igaühel õigus olla kurb?”
Nii nagu inimesed, kui nägid valitseja raevu, kohkusid ära ka kuu ja päikene taevalael. Enam ei söandanud nad oma valguskiiri läkitada sinna. Ning maa vallutasid pimedus ja pakaseline talv, millele ei paistnudki tulevat lõppu.
Kuninga nõunik sõnas nüüd:
„Hea kuningas, on midagi, mis ainsana võib meid päästa. See on laste…“ Kuningas katkestas nõunikku poolelt sõnalt. Sest ta ei sallinud enam silmaotsastki, et teda õpetatakse. Ta lasi nõuniku sedamaid panna vangi, ja niisamuti ka kõik need, kes ikka veel tihkasid naerda või nutta.
Kuningatütar tundis rahvale südamest kaasa. Iseäranis kurvastas ta kõige vähemate pärast. Kui kuningas nägi tüdruku punaseks nutetud silmi, siis ägestus ta jälle. Ning valitseja heitis oma lihase tütre vangitorni. Et leevendada hingevalu, hakkas kuningatütar seal luuletama. Möödujadki võisid kuulda tema lauluhäält.
Armastuse ime
.
Hoides teineteisel käest, rühivad õde-venda edasi mööda lumme tuisanud teed. Nii jõuavad nad uhke lossi juurde. Lossipargis laulavad linnud, kuid nende laul kõlab kaeblikult ja kriuksuvalt. Lähemale jõudes ilmneb, et need laululinnud lumistel puuokstel on plekist.
Kuningas on juba pikemat aega olnud mures. Mida hakkab tema rahvas sööma, kui päikene ei peakski tagasi tulema ning talv taganema? Kuuldes võõra väljanägemisega lastest, süttib valitseja südames lootuskiir. Ehk on nood võõramaa saadikud, kel varuks häid uudiseid? Ning kuningas laseb teenril juhatada Nastja ja Joonase lossi briljantsaali.
Saali marmorpõrand on jääs. Kahvatu leegiga lambi all seisab kolmel käpal kuninga puudel. Koerakese jalad külmetavad, ta kergitab neid järjepanu maast lahti. Märganud lapsi, hakkab kutsu rõõmsalt niutsuma ning tahab joosta neile vastu. Kuid teener koputab kepiga vastu põrandat ning kamandab loomakese enda juurde.
Nastjale poeb põue kartus. Punased saapad nagu aimaksid seda. Nad julgustavad tüdrukut:
“Nastja, ära karda. Meid kaitseb headuse vägi!”
Korraga märkab kuningas, et poisi kaelas sätendab midagi kuldset. Ta silmad süttivad põlema ning ta kähistab:
“Kuld! See on ju kuld! Anna kepike siia!” Ja juba ta küünitab ettepoole, et haarata endale ihaldatud väärisese.
Samal hetkel, kui valitseja sõrmed puudutavad võlukepikest, tardub ta tummana paigale – kummargil, käed kaugele ette sirutatud.
Teenrid tormavad lähemale. Nastja hoiab end venna varju. Äkki väljub kepikesest hõbedane pilv. See langeb liginejate peale. Nood jäävad tardunult paigale. Joonas lausub:
“Hea valitseja, ära karda meid, me oleme su sõbrad!”
Ja Nastja kinnitab: „Kallis kuningas, sul on hea süda, me armastame sind!”
Valitsejal voolab niredena higi. Joonas silitab tal käsi. Tüdruku jalgade juurest kostab julgustav hääl:
“Nastja, kullake, lähme teeme kuningale pai!“
Üheskoos paitavad lapsed õnnetut valitsejat – ja, oh imet! – tolle silmisse ilmub õnnelik sära. Kuningas naeratab lastele ning ärkab kui uuesti elule. Ja hakkab nüüd kauni häälega laulma!
Ka teenrid ärkavad oma tardumuseunest ning löövad lahti rõõmsa lauluviisi. Kõikide pilgud pöörduvad akende poole – taevas helendab koidukumast. Päike tõuseb!
Kuningas laseb helistada kellasid. Vangla väravad avanevad pärani ja niisamuti majade uksed ja aknad. Rahvas voogab välja. Kõik, nii väikesed kui suured, laulavad, tantsivad ning embavad üksteist.
Valitseja pöördub nüüd õe-venna poole:
“Aitäh, lapsed, et tõite meile tagasi päikese! Oh, kas juba peategi lahkuma? Las ma jätan teiega hüvasti!”
Nad kallistavad kõvasti-kõvasti. Nastja sõnab:
“Kuningas, palun kallista kõiki oma maa lapsi ja tee neile pai!”
„Ja palun tee ka kõigile vanakestele pai!“ lisab Joonas.
„Ja oma koerakesele ka!” kilkab Nastja.
“Suurima rõõmuga, suurima rõõmuga! Ning ma tahan hoolt kanda, et kõik meie maal võiksid olla õnnelikud. Jääge Jumalaga, mu kallid!”
Lossiteener, juhatanud Nastja ja Joonase Maarja juurde, lehvitab neile naeratades järele. Vibalik mees, kes enne oli nad arestimajja viinud, kummardab maani. Ta soovib neile hüvastijätuks laulda!
Puuokstel pakatavad pungad. Kolme jäise ja pimeda aasta järel on kuningriigis jälle algamas kevad!
Tagasi kodus
.
Vaikselt, nagu puult langev leht, liuglevad Maarja ja lapsed tuppa. Nastja vaatab, et tema voodis teki all magab tüdruk – ja kummalisel kombel on see tüdruk niiväga tema enda moodi!
Lapsed võtavad üleriided seljast ja panevad need varna. Joonas haigutab magusasti ning ütleb: „Head und, Nastjake. Maarja, ma lähen magama!” Poiss poeb teki alla ning saab üheks seal magajaga.
Nastja tahab Maarjat kallistada.
Tüdrukki heidab nüüd voodisse. Ta vaatab veel kaua naise silmadesse – need on sügavad ja tõsised, ning ometi – naerused. Enne uinumist näeb ta veel valguskuma, mis liigub aeglaselt akna suunas. Seal see lahustub koiduvalguses.
Uuesti ärganud, heidab Nastja pilgu voodi alla – jah, punased saapad on seal. Kuid mõlema saapa säärel on nüüd tikitud lilleõis! Ta tahab juba Joonaselt küsida, mis too sellest arvab. Kuid siis meenub tüdrukule, et vennas on praegu oma unekehas. Ja seal ta rääkida veel ei oska.
Kostab koputus. Nastjale tundub kasvataja Jolanda täna natuke kurvana.
„Kallis Jolanda, ära ole kurb! Ma teen sulle kalli!” „Tead, me käisime Joonase ja Maarjaga päikest tagasi toomas! Sellesama tädi Maarjaga, kes oli eile poes.”
Jolandal on väike poeg kodus haigeks jäänud. Tüdruku kallistus toob ta näole rõõmsa naeratuse:
„Aitäh, Nastjake, sinu kallistus paneb lausa hinge laulma! Joonas, sul ka juba silmad lahti!”
Sel ajal, kui Jolanda Joonasel niiske rätiga nägu ja käsi peseb ning mähkme ära vahetab, laulab Nastja neile laulu päikesest. Joonas ajab pea kuklasse ning kõkutab rõõmsalt kaasa.
Seitse õde-venda
.
Jolanda elab maal. Seekord on tal külas Männi Kodust kaks last – Nastja ning Deniss. Jolanda peres peetakse loomi – laudas on kits tallega, lammas kahe tallekesega ning lehm koos noore vasikaga. Küll tahaksid lapsed lambatallesid paitada, kuid nood on kartlikud ning hoiduvad vana lamba varju.
Lehma ja kitse lüpsab vanaema Saima käsitsi. „Sirr-sirr, sirr-sorr“, niriseb piim pange sisse. Kas lapsed ka tahaksid harjutada lüpsmist?
Nastja mudib ja sikutab kitsel nisasid, kuid alguses tuleb piima vaid mõned tilgad. Viimaks koguneb seda tassitäie jagu. Peretütar Mai on lüpsitöös juba kogenum.
Deniss küsib: „Tädi Saima, kas võib kitsele pai teha?“
„Muidugi võib, Sipsik on rahuliku loomuga.“
Lapsed paitavad kitse ning Nastja arvab: „Aedniku-Mussa rääkis, et piim on loomalaste toit. Aga kui meie piima ära joome, mida siis nemad söövad?“
Vanaema Saima selgitab:
„Sõbrakesed, piima tekib emasloomadel mitu udaratäit päevas – ei jõua lehmavasikas ega kitsetall seda üksi ära juua. Piima jätkub niiviisi ka inimestele!“
Deniss rüüpab kruusist sooja vahutavat lehmapiima. Poiss teatab rõõmsalt: „Mina olen nüüd lehma-ema laps!”
„Mina ka olen lehma-ema laps!” kuulutab väike Mai piima rüübates.
Nastja, kes limpsib kitsepiima, kostab: „Mina olen kitse-ema laps! Lehmavasikas ja talled… nemad on meie vennad ja õed!”
Ja kõik koos naerdakse lõbusasti.
Silmarõõm
.
Männi Kodust vähema jalutuskäigu kaugusele jääb ilus helekollane puumaja. Paekivist kirjatahvel ukse kõrval kõneleb meile, et siin asub Männi vanadekodu. Ühes selle alumise korruse toakeses elavad memmekesed Leida ja Sonja.
Pöialpoiss-põllumees –
olid see sina, kes tahtis oma tillukese hobuga
künda siia põllumaad –
sest Leidakese nägu kirjavad nüüd
sügavad kortsud ja vaod.
Lume-eit, lumekuninganna –
olid see sina, kes puistas oma salvest heldelt –
et Leida-tädi juuksed on nüüd lumivalged!
Kuid kes kattis ta silmaterad hallikarva kangaga? –
Olid see sina, pilvine sügistaevas?
Või ehk hoopis sina, esimene külmetav hallaöö?
Täna tulid lapsed hommiku poole ning Sonja on läinud kööki abiks kartuleid koorima.
Leida-tädi rõõmustab külaliste üle:
„Sõbrakesed, las ma katsun, kes mulle siis täna külla tulid!“ Memmekese pehmed kortsulised käed libisevad lastel üle juuste ja põskede, katsuvad neil õlgu ning käsi.
„Oh te mu silmarõõmukesed!”
Nastja sädistab rõõmsalt: „Kallis Leida-tädi! Kas tahad, me laulame sulle!“ Ja Deniss lisab õhinal:
„Tahad, me laulame sulle Nukitsamehe laulu!”
„Oodake, mul on nutas kah üks Nukitsamehe laul!” teatab Jüri võidukalt, „tead küll, Leida, Vitsalaul, see Nukitsamehe filmist!”
Ja juba kõlab laste suust rõõmus lauluviis, saateks ansambel ja päris laulukoor:
/…/
Vitsaga ei aja läbi vitsal pole lehti,
vits on vilets oksake ja vitsa võim ei kehti.
Head lapsed need kasvavad vitsata,
arm aitab enam kui hirm.
Laulu lõppedes valitseb toakeses mõnda aega vaikus. Viimaks lausub Leida naeratades: „Sõbrakesed, nii on see alati olnud – headeks kasvavad lapsed ilma vitsata.“
„Kuid miks on siis lumememmel käes vits?” uurib Deniss.
Sonja, kes laulu ajal tuppa on veerenud, sõnab:
„Noh, mina mõtlen, et vitsakimp või luud on talle selleks antud kätte, et ta saaks pühkida õue puhtaks. Kuid mida sina ise sellest arvad?”
Suu, silmad ja ninanöps
.
Vuhhdi! Justkui tõukaks teda edasi tuul, veereb Sonja oma tillukese tõllaga Männi Kodu hoovile. Memmekene ütleb selle kohta, et teda aitab tubli ja töökas härra Elekter. Too aga olevat tagasihoidlik ning soovib ise jääda märkamatuks.
Poisid avastasid hiljuti, et Sonja ratastooli all on peidus aku ning kaks väikest mootorit. Võib-olla, et nende sees too salapärane Elektri-härra elabki?
Sonja küsis poistelt samuti, et mida nood arvavad, et kas ta ikka võib niiviisi sõita – tal pole ju juhilube. Ja et mine sa tea, kas nii vanu enam juhieksamile lastaksegi.
No see pole küll tõsine jutt! – said Iigor ja Madis kohe aru – ega siis ratastooliga liiklejatelt nõuta ometi juhilube! Nemad ise ju kah sõidavad niisamuti, ehkki, tõsi küll, poiste sõidukitel veel mootoreid peal pole.
Seekord aga kipub Sonjal jalg valutama. Nastja pakub oma abi:
„Sonja, näita palun, kustkohast sul jalg valutab – ma puhun peale!”
Muidugi tahavad ka Deniss ja Aliina haigele jalale peale puhuda! Vanatädi kostab:
„Kullakesed, mitte see könt ei valuta mul. Valutavad hoopis varbad, need, mida enam ei ole.”
Lapsed paitavad jalaköndikest ning Nastja sõnab hellitavalt:
“Eks ole, ta on nagu väikene armas tita!“
Vahepeal on ka kasvataja Nelli tulnud nende juurde. Ta osutab:
„Kui ilus naerusuu on meie lapsukesel!”
Aliina kilkab: “Nelli, vaata, siin on ta silmad!”
„Ja siin ninanöps!” rõõmustab Deniss.
Memmeke hakkab naerma: „Oh teid kullakesi! – Näed sa, valu ongi kui ära pühitud!”
Selle ajaga on sinna kogunenud lastesumm. Kõik nad tahavad teha nüüd titale pai!
***
© tekst – stuudio “Ilmatar”
© kaunistus – stuudio “Ilmatar” ja Ülle Kuldkepp
Lehe põhiosa lõpp: tagasi üles!⇑
Allmärkused:
Sõrve oli kunagi saar. Maapinna kerkides sai temast poolsaar – Sõrve säär. ↩
Numbrike lõigu lõpus, kui jääb kursori alla, kuvab seda muhu murraku või siis saarte murde joontega. Klikkides viib sama allmärkuse juurde teksti lõpus: selle lugemiseks kerida pisut tagasi üles. ↩
„Mis me teistele tieme, eks sie tule ükskord tagasi meitele enestele! Kui meite mehed rüistavad Ruotsimoa rannakülasid, tapavad ausaid ruotslasi ja võtavad neid vangi, siis eks kurvasta sie Toarat. Õnn kierab viel meitele ükspäe selja – ja siis oo meitel endil orjapõli pihus!” ↩
„Mo kallid pojad! Ma tunne, et ligineb päe, kui mool tuleb lahkuda Tuonelasse. Taha anda meite Rahuranna talu sellele teitest, kis täidab mo palve. Anna teitele mõlemale samma ülesande. Käige läbi kogu meite Soarte riik koos kõigi väiksemate soarte ja laidudega, ning leidke ülesse üks tõesti ia inimene.” ↩
„Armas inimene, ütle palun, mis tüöd sa koa tied?” ↩
„Mo tüö, see oo varastamine.” ↩
„Oh miks sa ommeti varastad? Miks ep ela sa ausat elu?” ↩
„Elaksi küll, aga ma’p oska ühtegi muud tüöd.” ↩
„Ma palu õige meite küla seppa, ja ta võtab so omale õpipoisiks!” ↩
„Aitümma, kallis ing! Ma ole ikka unistand ausast ammetist.” ↩
„Toara abitagu! Kulla mies, mis küll sooga oo juhtund, et sa üleni verine oled?” ↩
„Ma ole lihunik. Ma tapa luomad, lase vere suontest välja, nüli naha maha, ja löpuks ma raiu liha tükkideks.” ↩
„Toara andestagu soole! Kas sa ep tiagid siis, et meites kõigis vuolab siesammane veri!“ ↩
„Sool oo öigus! Köiges luodus vuolab üks veri. Ja ega’s ma iseomas tapakski mette üht seaskegid. Kuid rahvale mieldib süia liharuogasid. Mool oo neist luomadest kahju. Ma tiegid seda vaid selleks, et seasta teisi siesugusest üövastavast tüöst. Ja ma püia luomi surmata ellalt.” ↩
„Oh kulla mies, mis Sa seda vibu nõnnasamma lased, ilma sihtmärgita?” ↩
„Söber, kae korra sinnapuole! Kas näed, saja ühessa sammu pial oo üksik löikeein. Mo nuol tabab nüid seda kastepiiska, mis oo ülemise lehe tipus. – Nägid sa?! Ma ole vahisödur, ma valva meite Soarte riiki. Kis iganes piaks töstma möega meite moa rahuliku rahva vastu, selle ma piata, kas vöi omaenda elu innaga. Aa ma palu aina, et mool ep tuleks iganes kellegi pihta sihtida. Sest mo nuol, sie ep eksi ju ealeskid körvale.” ↩
„Mo armsad pojad, kas te täitsite mo palve?” ↩
„Toat, käisi läbi kogu meite Soarte riigi – kuid mette kusagil es näind ma ainsamatki iad inimest!” ↩
„Kulla Koit, ei tasu otsida enda ümbert alba. Leia parem ülesse kõigist ia.” ↩
„Kallis isa, meite moal oo ainult ia südamega inimesed! Karja külas elab küll üks varas, aga ta tahas soada selgeks ausa ammeti. Saaremaal Laimjalas nägi ma verist lihunikku. Sie mies ep tahaks üldsegid luomi tappa. Ta tieb seda ainult sellepärast, et seasta teisi nii koledast tüöst. Ta surmab nied vaesed luomad nii ellalt kut vähegid soab. Kohtasi ka Sõrve soarel vahisõdurit. Ta ep tahaks ealeskid kellegi pihta sihtida. Kuid tema tüö oo kaitsta meite armsat Soarte riiki võõraste vallutajate iest. Ning ta tieb seda kasvõi iseoma elu innaga.” ↩
„Sina, Pent, oled õigel tiel. Sa oled märgand igast ühest seda, mis ia ja veärt ieskujuks võtta. So kätesse taha ma anda meite Rahuranna talu!” ↩
„Kallis toat! Äi mina või leppi, et mo vend jäeb moata meheks. Tal oo nõnda ia süda! Ma palu sind, isa, jäta Koidule puol talumoadest ning kõik uoned. Küll ma ehita omale uied!” ↩
„Nõnda soagu!” ↩
Päevapoeg on eesti rahvaluules öeldud päikese kohta. ↩
Võlur raamatust „Tistou, roheliste sõrmedega poiss”. ↩