Juba hakkab eestpoolt kostma veduri hoogsamat pahvimist. Ilma ühegi pambu ja pakita – ta on just otsimas omale pehmemat peaalust – kui heidab korraks pilgu perroonile. Südame kohas käib korraga läbi kuum sähvak, ja silmi täidavad pisarad. Valgenahaline mees tormab mõne sammuga juba suletud vaguniuksele, avab selle ja, unustanud ettevaatuse, teeb hüppe. Jalg vääratab ning ta prantsatab betoonile siruli. Pingil, kuhu ilma klaasita rongiakna kaudu oli kinnistunud mehe pilk, istub veel kaks hindu poissi. Üks neist vaatab murelikult kaaslaste poole. Peaksid nad ehk kedagi kutsuma appi? Mis siis, kui mees murdis õnnetult kukkudes jala? Kuid arvatav inglane ajab end peatselt uuesti püsti ning, oh õnnetust, sammub nüüd otsejoones nende poole.
Mõni samm eemal istub hirmu äratav pikk kuju maha. Kes võib Indias iganes teada, mis mõtetega liigub siin ringi üks valge mees? On liikvel ju jutte, kus nad on noppinud hindu poisse aastateks sõjaväeteenistusse. Ei taha mõeldagi, mis saaks neist vaestest, kui too nende Satyanarayana kaasa võtab! Nii viibisid oma murelikes kujutluspiltides tema kaks kaaslast, ja hiljem küllap veel nii mõnigi külalaps ning täiskasvanu.
Kes oli too valge rändurmees ja mida tegi ta selles Lõuna-India kõigile tundmatus Kamalapurami rongijaamas?
¤
1899. aastal oli Poolas sündinud üks iseäralik laps. Juudi soost vanemad, pidades teda üldises vaimses arengus mahajäänuks, olid mures ning tegid juba plaane panna ta vastavasse abikooli. Ühel päeval näeb poiss kodumaja ees seismas võõrast meest, seljas pikk valge rüü. Too kõneleb lapsele vajalikkusest otsida sügavamaid, hingele vajalikke tarkusi ning eales mitte rahulduda sellega, mida suudavad pakkuda harilikud koolid ja nende õpetajad. Oma kümnendal eluaastal põgenebki muidu omaette hoidev Wolf kodunt.
Hulga aastaid möödub seigeldes mööda laia ilma, kus ta pälvib kasvavat imetlust mustkunsti etendustel laatadel ja rändtsirkustes, olles sageli ilma raha ja peavarjutagi: piisas, kui ta näitas piletikontrolörile rongis mõnda leitud paberitükikest.
Hiljem, ilmasõja lähenedes, tegi saatus temast nõukogude impeeriumiriigi kodaniku. Kes suutis oma mõtete lugemise ja kaugmõju etendustega tuua puhast rõõmu inimeste halli argipäeva. Praegu aga oli kolmekümnendaid käiv Wolf Messing jõudnud oma vaimsel otsi-teekonnal Lõuna-Indiasse.
¤
Nagu oleks ta kogu senise elu otsinudki seda kõigile tundmatut rongijaama, teel linna, mille nimi tähendab “Lõputust” – Anantapuri. Küll sooviks Wolf tollele väiksemale hindu poisile järgneda tolle koduni! Kuid vahepeal on üks lastest kutsunud oma isa. Väärika olemisega hindu tuleb varsti maastikuautoga ning viib poisid oma majja. Tänu kivisele, konarlikule teele suudab Wolf, vaatamata väljaväänatud jalale, mitte kaotada neid silmist.
Kolm pikka päeva istub mees tolle hindu riigiteenistuja maja juures, püüdes läbi klaasita akna-ava silmata toda sama poisikest. Kui see hetkeks õnnestub, lööb ta nägu särama kirjeldamatust õnnest ning ta teeb võibolla veel midagi, et püüda võita tolle tähelepanu.
Viimaks, täidetud samaaegselt kahetsusest ja ülimast õnnest, otsustab Wolf Messing rongiga sellest india maakonnalinnakesest lahkuda. Enne veel aga jõudis ta kriidiga kirjutada tolle maja väravale järgmise kirja:
“Inimesed, kes elavad siin,
neile on saanud osaks erakordne õnn:
nad saavad enda juures hoida jumalikku last, teda igapäev teenida!
Mulle niisugust õnne veel osaks saanud ei ole.
Sellegipoolest, olen lõpmata tänulik, et siia juhtusin.”
¤
Kes küll oli see Satyanarayana, kel õnnestus, tegemata nähtavalt midagi, võita hetkega meie paljunäinud ränduri südame? Ja mida too hindu poisikene seal Kamalapurami alevikus üldse tegi? Sellele oleme püüdnud saada vastust järgmisel Midripai lehistu lehel!