Lugeda evangeeliumi ainetel:
Issa

.

1.
Imetabane sünd

.

Vahemere idarannikule jääb juutide Iisrael. Kaks tuhat aastat tagasi oli see hiiglasliku Rooma riigi tillukene provints. Kuningas Heroodes Suure valitsemise ajal elas Iisraelis Galileamaal juudi soost neiu nimega Marjam. Eesti keeles kõlab see Maarja. Maarja oli kihlatud Joosepiga oma kodukülast Naatsaretist. Pruut elas veel oma vanemate juures. Ühel kevadisel hommikul läheb Maarja saviastjaga kaevule. Seal näeb ta hõljumas enda ette kirgast sädelust. Helesinine valgus tuleb mängeldes lähemale. Maarja tunneb, nagu tuleks see valgus nüüd tema ihu sisse.

Mõni aeg hiljem märkab Maarja, et ootab last. Valguseingel ilmub Joosepile, öeldes: “Õnnistatud on sinu pruut – ta toob ilmale lapsukese, kes on Pühast Vaimust.” Õnnelikuna kosib Joosep Maarja omale naiseks.

Aasta lõpul korraldab keiser Augustus terves Rooma riigis rahvaloenduse. Loenduse ajaks peavad Joosep ja Maarja minema läbi Samaariamaa Juudamaale, sinna kus asub pereisa suguvõsa läte.

Maarja istub eesli seljas, niivõrd pika teekonna läbimine jalgsi oleks lapseootel emale olnud väga raske.

Jeruusalemma linn on juba selja taha jäänud, kui Maarja hakkab tundma kõhus lapsukese tugevat pressimist. Viimaks ometi hakkavad paistma majad! Joosep aitab Maarja loomalauta, mis asub tee kõrval koopas. Ta teeb laudas ruumi ning valmistab Maarjale heintest aseme. Läheb siis otsima naisterahvast, kes aitaks lapsukesel ilmale tulla. Kui Joosep abilisega koos Maarja juurde tagasi jõuab, on aga tita juba sündinud!

Lapsukene lamab heinte peal ning muudkui naeratab. Kust küll pärineb soe valgus, mis on täitnud hämara lauda?

Poisslapsele pannakse nimeks Jehoošua ehk Jeesu. Selle tähendus aramea keeli on ”Jumal päästab”. Joosep ja Maarja hakkavad oma pojakest kutsuma hellitlevalt Issa.¹Jeesust Kristust tuntakse mõnel islamiusuga maal sellise nimega.

.

2.
Targad Hommikumaalt

.
Idamaa targad nägid tähistaevas märki, et juutide maale on sündinud tulevane suur valitseja. Kolmekesi võtsid nad ette pika teekonna, et seda lapsukest näha. Jõudnud Jeruusalemma linna, paluvad tähetargad:

„Head inimesed, kas oleksite nõnda lahked ja juhataksite võõramaalastele, kus on teie vastselt sündinud kuningas?“ Kuid mitte üks lihtne juut ei oska neile vastata. Hommikumaa targad juhatatakse nüüd kuningas Heroodese juurde.

Kuningas Heroodes Suur oli ohtralt valanud juudi lihtrahva verd. Ta ei sallinud neid silmaotsaski. Heroodes kartis üksnes Rooma keisrit, kelle armust ta juutide üle sai valitseda.

Kuulnud tarkade käest, et juudi rahvale on sündinud nende oma soost uus valitseja, kohkub Heroodes surmani ära. Ta laseb enda juurde kutsuda kirjatundjad. Nood selgitavad, et muistsete prohvetite sõnul sünnib suur juutide kuningas Petlemmas.

Heroodes rõõmustab vastuse üle. Ta veenab hommikumaa tarkasid, et nood tooksid temalegi sõna, niipea kui selle vastselt sündinud valitseja üles on leidnud. Heroodes lubab neile ohtralt tasuda ning lisab mesimagusa häälega: „Ka mina tahan seda suurt kuningat kummardama minna!“

Ja asuvadki targad asuvad ööpimeduses teele. Täht taevas, mis kuulutas juutide kuninga sünnist, ja mille tõusmist nad kodumaal olid näinud, särab aiva nende ees.

.

.
Nii jõuavad nad Petlemma. Oh imet! – Nagu oleks taevane täht laskunud siiasamasse maa peale – kogu ümbrus kumab ebamaisest valgusest!

Sealsamas on ka talu, millisest leiavad nad otsitava lapsukese. Tillukese Issa näol on õnnelik naeratus, ja pea ümber – sätendav valgusekroon!

Tarkadest vanim kummardub vastsündinu ette, puudutab õrnalt tema otsaesist, vaikib viivu ning kuulutab:

“See laps hakkab armastama Jumalat, temast saab Kõigeväelise enda saadik.”

Järgmine tark põlvitab tita ette maha, hoiab pihus ta roosat käekest ning sõnab siis hardunult:

“Jumal armastab teda kui oma kallist Poega.”

Noorim tähetark puudutab lapsukese paljast jalakest, pühib ära silmi täitvad pisarad ning ütleb:

“Oh imet, see laps on Jumal!”

Targad aimavad kuningas Heroodese nurjatuid kavatsusi ning tema juurde tagasi nad enam ei lähe.

Vana Heroodes ei saa mitu ööd sõba silmale. Viimaks käsib kannatamatu kuningas sõjamehi targad üles otsida. Kuid nood on kadunud nagu vits vette.

Heroodes läheb sellest marru. Raevune kuningas teeb nüüd hirmsa teo. Ta annab sõduritele karmi käsu tappa ära kõik Petlemma kandi pisikesed poisslapsed.

Tillukene Issa pääseb üksnes ime läbi. Veel sellel samal öösel ilmub Joosepile unes ingel. Too hoiatab, et põgenegu ta oma perega otsekohe Egiptusesse.

Koidikul asuvadki Joosep ja Maarja koos oma maimukesega teele. Nii jõuavad nad aegsasti kodumaalt lahkuda.

Kes jõudnuks kokku lugeda emade ja laste pisaraid, kui halastamatu Heroodese sõjamehed valitseja julma käsku täitma hakkasid…

Egiptuses, iidsete püramiidide maal, oli sel ammusel ajal mitmeid juutide asulaid. Ühes lahkes majakeses Niiluse jõe orus möödub Issa esimene eluaasta. Peatselt jõuab nendeni uudis kuningas Heroodes Suure surmast. Nüüd võivad nad rahulikult pöörduda tagasi Naatsaretti Iisraelis Galileamaal. Seal sünnib Issale veel mitu õde ja venda.

.

3.
Väikene Issa

.

Egiptuses, iidsete püramiidide maal, oli sel ammusel ajal mitmeid juutide asulaid. Ühes lahkes majakeses Niiluse jõe orus möödub Issa esimene eluaasta. Peatselt jõuab nendeni uudis kuningas Heroodes Suure surmast. Nüüd võivad nad rahulikult pöörduda tagasi Naatsaretti Iisraelis Galileamaal. Seal sünnib Issale veel mitu õde ja venda.

Väikene Issa armastab kuulata ritsikate siristamist ning rohu sahinat. Kitse- ja lambatalled suruvad ennast poisikese vastu – nagu oleks tema nende ema.

Kui ta üksinda looduses kõnnib, tiirutab mesilinde ta ümber. Metsikuid loomi tuleb tema juurde, soovides üle kõige, et rõõmsate silmadega laps neid oma käega hellitaks. Kõik igatsevad olla Issale lähemal.

On hiline suveõhtu. Eesel – see pikkade kõrvadega töökas loom – tirib mäest üles suurt heinakoormat. Vana loom on palavusest ja pikast tööpäevast ära väsinud. Kuid külamees on kärsitu. Ta haarab juba pika pilliroost kepi järele, et sundida sellega kurnatud looma kiiremini liikuma. Issa seisab sealsamas, valvates oma väikest õeraasu. Poisikene, ulatudes talunikule vaevalt vööni, lausub:

„Isakene, miks tahad sa lüüa mu õekest?! Anna parem talle puhkust!”

Issa silitab väsinud looma ja räägib temaga nagu ammuse sõbraga. Hämmastunud talumees ei saa sõnagi suust. Ta oli kuulnud küll, et Joosepi ja Maarja peres pidavat üks iseäraline laps kasvama. Kuid praegu tunneb mees, nagu oleks tema ise alles väike poisike, kes peab midagi olulist ära õppima.

Issa armastab kõndida oja ääres. Ta vaatab kalade tumedaid selgasid, mis vilksatavad vees ning kuulatab voolu vulinat. Kord ulatab lahke kalamees poisile soolatud kala. Naeratades võtab Issa krimpsukuivanud kalakese, paitab teda ja sõnab laulvalt:

.

„Kalakene kallikene,

sõbrakene kullakene! –

Kus küll sinu kodukene? –

Vees on sinu kodukene!”

.

Nende sõnadega viskab Issa kala vette. Kalamees vaatab seda kõike pealt ning ei usu korraga oma silmi – kuivanud kala ärkab ellu ning hakkab rõõmsasti sulpsu lööma!

Väikene Issa armastab laulda. Tema lauluviisid on nii ilusad, nagu ei pärinekski need siit ilmast.

Pereisa Joosep on puusepp. Sirgunud suuremaks, õpib Issa Joosepi kõrval puutöö selgeks.

Nende suur pere elab üsna vaeselt. Vahepeal, kui Joosep haigestub, aitab Issa puusepatööga perele leiba teenida.

Nii mööduvad päevad ja nädalad, nendest saavad kuud ja aastad. Issa tunneb südames pakitsevat kutset asuda rännuteele. Viimaks jõuab kätte aeg jätta hüvasti. Järgemööda võtab ta sülle kõige nooremaid ning tänab oma ema ja isa.

Maarja paneb pojale kaasa kaku. Üksisilmi vaatab ema, kuidas karavan lookleb aeglaselt itta, aovalguse suunas, kuni kaob tillukese täpina silmist.

.

4.
Jeesu tuleb!

.
On soe kevadeõhtu. Päike valmistub juba looja minema. Kuid ema Maarja rohib ikka veel tee ääres põllusiilul. Maarja meenutab oma vanimat poega. Juba aastaid pole keegi temast midagi kuulnud. On Jeesu üldse elus?

Maarja sirutab selga ja heidab pilgu üles mäeveere poole. Teerada mööda laskub allapoole sirge rühiga mees. Tulija justkui libiseks edasi mööda õhku, nii kerge on tema samm. Noorepoolsel mehel on üll pikk linane rüü, lainjad kohevad juuksed ulatuvad õlgadeni.

Jõudnud Maarja juurde, kohtuvad nende pilgud. Suur on Maarja rõõm, kui tunneb võõras ära oma poja Jeesu!

Mitme aasta vältel rändab Jeesu mööda sünnimaad Iisraeli. Kaugetestki paikadest tuuakse tema juurde haigeid, väeteid ja kõige pisemaid – et Jeesu neid oma pilgu ja puudutusega pühitseks.

Lapsed tõttavad kilgates naerusuisele mehele vastu ning hüüavad juba eemalt: „Jeesu tuleb, Jeesu tuleb!” Nad tahaksid kõikjale Jeesule järgneda. Leebelt keelitab ta neid jääma seekord oma koju.

.

.

.

5.
Rõhutud rahva ootus

.

Päike paistab soojalt. Kuivanud mullale on sadanud kosutavat vihma ning mäenõlvad kirendavad nüüd kevadistest lilleõitest. Üles ja alla lookleb kitsas kivine tee. Seda mööda ligineb Jeruusalemmale salkkond inimesi. Nende eel ratsutab eesli seljas – Jeesu. Mõned neist, kes Jeesut kogu südamest armastavad, on pannud ta austuses istuma eesli selga, ning ise kõnnivad jala.

Nagu teada, on eesel üks vagur ja tasane loom. Eesli seljas tulek võikski piltlikult tähendada, et Jeesu tahab tuua inimestele hingerahu. Et temast ei pruugiks oodata säärast kuningat, nagu oli muiste kunigas Taavet, kes vabastas oma rõhutud rahva relvade abil. Oli ju enne Taavetit juudi lihtrahvas sadu aastaid äganud raske ikke all. Ka praegu – Jeesu ajal – kurnasid neid kõrged Rooma riigi maksud, aga nõndasamuti kasuahned juudi ülikud. Nood aga võisid praegu lihtrahvast valitseda üksnes roomlaste armust. Seepärast kardeti üle kõige seda, kui peaks lõkkele lööma rõhutute vabaduseiha. Rahutused toonuksid kaasa Rooma võimude sekkumise, ning ohtu sattunuks juudi ülikute kõrged ametikohad.

Sestap kurtsidki Preestrid ja kirjatundjad nüüd isekeskis:

– „See on lausa ennekuulmatu, inimesed ei mõtlegi enam meid kuulata. Selle asemel käivad karjakaupa tolle puusepa poja järel.

– „Oh häda! Oh häda…”

– „Pähh, sel naatsaretlasel pole ju õiget kooliharidustki!”

– „Ei ole jah! See oli ju pealegi vallaslaps! Pähh!”

– „Oh häda! Oh häda! Oh häda!…”

– „Jumal aita!” „Jumal tule aita meid!”

– „Tuleb ta kinni võtta!”

– „Õigus – kinni võtta!”

Ka ülempreester Kaifas ei sallinud Jeesut silmaotsaski. Kaifas polnud sugugi taibutu mees. Ta sõnas nüüd oma kaaskondsetele:

“Iisraeli²Nimes ’Iisrael’ sisaldub ka sõna ’Jumal’ – ’el’. nimel, kuulake mind! Parem las surra üks häbitu jumalateotaja, kui et hukkuksime me kõik.”

Preestrid ja kirjatundjad hakkasid nüüd nõu pidama, kuidas Jeesu niiviisi salamahti kinni võtta, et lihtrahvas seda ei märkaks.

Tavalised lihtsad inimesed aga arutasid omavahel:

– „Kas ei seisa me pühades kirjades, et kord tuleb meie oma kuningas ja teeb sellele ebaõiglusele ja viletsusele lõpu?”

– ”Oh Jumal, kas pole ometi Jeesu see kuningas?”

– „Justnimelt!”

– ”Ehk tuleb koguni päästja, Jumala salvitu Messias³Muistsed juudid pühitsenud oma kuningaid ametisse salvimise ehk võidmise läbi. „Messias” tähendabki „salvitut”, „võitut”. Valitseja võis olla ühtlasi ka kõrgeim vaimulik, keda usuti vahendavat ilmutusesõnumeid Jumalalt. Rahvas võis loota Jeesusest ühtlasi ka tulevast kuningat riigivalitsemise osas. Sellised kuninga-ootuse meeleolud pidid olema juudi ülikutele vägagi vastumeelt. Jeesus ei võinud neid lihtrahva ootusi täita, kuid lasi end ometi panna eesli selga – justkui rahusaadik Kuningas, kes siiski riigivõimu omale ei ihalda., kes toob meile kestva priiuse ja õnne!”

– ”Jah, kõigi pühade kuulutuste järgi, see tõotatud messias ei saa olla keegi teine, kui Jeesu Naatsaretist – Joosepi ja Maarja poeg!”

.

6.
Hõbeseeklid

.
Isa Siimon oli kingsepp. Üksipäini kasvatas ta poeg Juudast ja hoolitses oma vana ema eest. Nad ei elanud rikkalt, tulid vaevu ots-otsaga kokku. Siiski, korra või kaks aastas, suuremate pühade ajal, läks Siimon Jeruusalemma. Ta võttis kaasa ka väikese Juuda.

Suuri silmi vaatas poisikene kuningas Heroodese palee hiilgust. Nõndasamuti imetles ta preestrite kalleid rõivaid. Juudas ning tema isa uskusid, et inimese teeb õnnelikuks rikkus.

Taibukast noorukist sai üks Jeesu õpilasi. Juuda hoole all oli rahakassa, kus hoiti inimeste annetusi.

Juudas Iskariot armastas oma õpetajat Jeesut. Kuid võib-olla et samavõrra armastas ta raha.

Preestrid teadsid seda Juuda nõrkust. Nad saatsid noormehele sõna, et ülempreester Kaifas ootab teda hommikul enda juurde.

Südamevärinal laskus Juudas kõrge vaimuliku ette maha. Too teatas oma abiliste kuuldes:

”Sina Juudas oled selle Naatsareti Jeesu õpilane. Tema, oh halastust, teotab Iisraeli, öeldes, et on Kõigeväelise enda poeg. Iisra-eli nimel!” – ning, kummardudes ette, sosistas Kaifas Juudale kõrva sisse: „Vii meid öösel Jeesu juurde, et me saaksime selle valetaja ja rahva eksitaja kinni võtta!”

Juudas oli segaduses – kas tõesti on Jeesu teotanud Jumalat?! Miks küll on tema õpetaja kõnelenud valet? Kuid enam ei võinud ta midagi parata, preester sirutas juba tema poole oma valge käe: „Säh, siin on sulle kolmkümmend hõbeseeklit.”

Värisevi käsi võttis Juudas raha vastu. See tundus pihus külm ja raske. Nii palju raha ei olnud tal endal kunagi varem olnud. Juudas küsis preestrilt kogeledes:

„K-kui te meie Jeesu kinni võtate… m-mis te siis temaga teete?”

Ülempreester Kaifas vastas hoiatavalt näppu vibutades ja sõnas õpetaval toonil, nii, et kõik ümberolijad võisid seda selgesti kuulda:

„Meie noomime seda jumalakartmatut. Suurkogu ees noomime! Ja… pärast pühi, siis laseme ta jälle vabaks, he-heh. Iisra-eli nimel, meie ei või lubada, et ta siis, kui kätte jõuab pühade hingamispäev, hakkaks jälle oma hookus-pookustega sante ravima!”

Ning teised preestrid halasid koorina:

„Ei või lubada! Ei või lubada! Oh halastust, millne teotus!”

Juudas oli hämmingus – miks peaks see pahandama Jumalat, kui Jeesuke pühade ajal haigeid aitab?

.

7.
Juuda suudlus

.
Reede õhtul olid algamas paasapühad.⁴Juudi kalendris algab uus päev päikeseloojanguga.

Jeruusalemma oli kogunenud rahvast kõigist Iisraeli maakondadest. Üheskoos valmistuti pühitsema, kuidas muiste nende esivanemad Egiptuse vangipõlvest pääsesid. Inimesed uskusid tollal, küll ehk veidi lihtsameelseltki, et tänu lepitusohvrile Jumal halastab ning jätab elama nende esmasündinud pojad. Sellise vana kombe kohaselt pidi templis ohverdatama pühade söömaaja tarvis lambatallesid.

.

.

Loomade ohvriks toomine pühakojas kurvastas Jeesut. Ja mida head saakski tuua süütute loomakeste surm inimesele, kelles elab Jumala enda Vaim?

Neljapäeva ööseks oli Jeesu läinud koos oma kaheteistkümne õpilasega Ketsemani aeda.⁵Ketsemani tähendab õlipressi. Kaljusse oli raiutud õnarus, milles saagi ajal pressiti küpsetest oliividest õli. See oliivipuuaed asus Jeruusalemma külje all Õlimäe nõlval. Juudas seekord Jeesuga kaasa ei tulnud.

Jüngrid juba magavad oliivipuude varjus, kui järsku marsivad kohale mõõkade ja nuiadega relvastatud mehed. Nende eel kõnnib Juudas. Too jääb seisma Jeesu ees. Jeesu vaatab oma õpilasele otsa ning sõnab:

„Vend Juudas, kas sina tuled oma õpetajat suudlusega ära andma?”

Juudas satub segadusse ja põrnitseb enda ette. Kuid ta kogub ennast ja laskub nüüd Jeesu ette maha. Ning jünger annab Jeesu käele suud. Suudlus oli kokku lepitud märgiks, et kelle peavad templi sõjasulased vahistama.

Jeesu küsib nondelt: „Head inimesed, keda te otsite?”

Sõjasalga juht teatab: „Meie otsime Naatsareti Jeesut, meil on käsk ta kinni võtta!”

„Mina see olen!” kostab Jeesu kõlava häälega.

Nagu rabanuks neid äkiline tormi-iil – sõjamehed komistavad üksteise otsa ja kukuvad robinal maha.

Toibunud, tõusevad nad uuesti püsti. Sõjasulased tahavad nüüd haarata kinni Jeesust, et tolle käed selja taha kokku siduda. Õpetaja istub endistviisi maas, naeratab, ei pane sugugi vastu.

Peetrusel, ühel Jeesu õpilastest, on vööl vaheda teraga mõõk. Vapper mees asub õpetajat kaitsma. Peetrus raiub ära ühel sõjasulasel kõrva. Helepunane veri purskub haavast. Sõdurid võtavad poolkaares ritta. Ent Peetrus ei kohku. Üksipäini on ta valmis võitlema kuueteistkümne mehega…

Äkki peatub Peetrusel mõõgatera õhus – jünger vaatab ainiti oma õpetajat ning ta käed langevad jõuetult alla. Jeesu on tulnud haavatud sõduri juurde ning võtab kõrva maast üles. Hellalt asetab ta selle oma kohale tagasi. Verejooks haavast peatub ja kõrv kasvab külge! Jeesu noomib jüngrit kõigi kuuldes tema ägeduse pärast.

.

8.
Jeesu juutide suurkohtu ees

.
Maarja on tulnud Paasapühadeks Jeruusalemma. Äsja jõudnud uinuda, ärkab ta üles selle peale, et keegi teda tugevasti raputab. Rebenenud särgiga ja kriimudes noormees ütleb lõõtsutades:

„Emake Maarja, nad võtsid ta kinni! Meie Jeesu!” Ja kiiruga jutustab nooruk, kuidas Jeesu oli viidud ööpimeduse katte varjus ülempreestri kotta.

Maarja lohutab poissi ning kinnitab okastega kokku rebenenud riidesiilud. Maarohtudega tohterdab ta poisi marrastusi ning koos tõttavad nad ülempreestri palee juurde. Kuid vaht neid väravast sisse ei lase.
.

.
Ülempreestri uhkesse majja on kogunenud juutide Suurkohtu liikmed – preestrid, rahvavanemad ja kirjatundjad. Nii mõnedki neist astuvad üles tunnistusi andma – ja kõik nad teevad seda Jeesu vastu. Ometi ei lange mitte üks tunnistus teisega kokku.

Ülempreester Kaifas küsib Jeesu käest silmade välkudes:

„Sina, Naatsareti mustkunstnik, oled rahva ees öelnud, et oled Kõigeväelise Looja sarnane. Iisraeli nimel, kas võtad sõnad nüüd tagasi? Või… jäädki selle juurde, et oled Kõigeväelise poeg?”

Saalis võiks kuulda udusule langemist. Kes oli enne kuulnud, et üks lihtne juut söandab end nimetada Jumala pojaks, või koguni samaväärseks Iisraeli Jumala endaga?

Jeesu vastab, et see on tõsi. Ja et mitte ainult tema, kõik loodu on Looja nägu. Ka nood siin saalis ning ka kõik põlatud ja vaesed on Temast ja Tema. Seda lausudes hiilgab Jeesu pale nagu taevane täiskuu.
.

.

Suurkohtu enamiku silmis on Jeesu oma tunnistusega teotanud avalikult Iisraeli Jumalat. Seesuguse teguviisi eest saab olla vaid üks karistus ja see on – surm.

Jeesu antakse nüüd valvata kohtuteenritele. Nood löövad teda rusikate ja pillirookeppidega ning mõni ka sülitab Jeesu pihta.

Maarja, seesama nooruk, kes talle Jeesu vangistamisest sõna tõi, ning veel mõned inimesed on valvanud öö läbi müüri taga õues. Koidiku eel, kui kohtuistung lõpeb, tulevad ülempreestri kojast ka Arimaatia Joosep ja Nikodeemus, kes mõlemad armastavad väga Jeesut. Mehed kõnnivad pea norus.

Maarja kallistab neid, võtab kotist nisuleiva, õnnistab seda ning murrab kõigile palukese.

.

9.
Barrabale armu! *

.
Jõuab kätte reede keskhommiku aeg. Jeesu ning röövel Barraba tuuakse Rooma asevalitseja Pontius Pilaatuse juurde, et too võiks kinnitada mõlema juudi puhul Suurkohtu surmaotsuse.

Asevalitseja palee esist avarat väljakut katavad tumehallid kiviplaadid, mille servad juba murenema hakkavad. Sinna on kogunenud sedavõrd hulga rahvast, et istumiseruumi napib.

Kaks Rooma vahisõdurit punuvad kibuvitsaokstest pärja. Kolmas surub selle valusate okastega võru Jeesule pähe. Ning siis tuleb korraga neile veel üks mõte. Koos keeravad ta – enda arvates pilkeks ja alanduseks – kuninglikku karva purpurpunasesse kangasse. Et kui juudi lihtrahvas teda niiväga ootas, siis olgu too kummardatud imetegija-mees enne surma korrakski nende keiser!

„Kuningarüü” seljas, „kuningakroon” peas – naerdes ja pilgates tõukavad sõdurid Jeesu palee esisele platvormile. Vaadaku rahvas nüüd oma oodatud „kuningat”!

Seejärel viiakse Jeesu palee siseruumidesse ning Pontius Pilaatus asub teda üle kuulama. Kummatigi ei leia asevalitseja juudil, kes tema ees rahulikult ja naeratades seisab, olevat ühtegi süüd.

Jeesu tuuakse uuesti rahva ette. Ka Pontius Pilaatus ise tuleb nüüd mõõdetud sammul välja. Päriselt aga on asevalitseja kimbatuses. Ta ei tahaks oma hingele võtta tolle juudi prohveti surma, keda rahvas näikse sedavõrd austavat, ning kes tema arust pole ka eksinud ühegi Rooma riigi seaduse vastu. Seejuures ei tahaks Pilaatus ka näida tolle Jeesu sõber, kes juudi preestrite kinnitusel lihtrahvast igasugu hookus-pookustega olevat hullutanud. Sest siis kahtlustaksid juudid õigusega, et viimaks on ka asevalitseja lasknud oma pea tollel segi ajada. Sest mis seal salata, teatav mõju prohvetil temale oli, ka tolle silmavaadet Pilaatus hästi ei talunud. Ja mis kõige kummalisem – temani on jõudnud kuuldused, et linnas kõndivat ringi mitmeid inimesi, kes väidavad, et olid enne tolle juudiga kohtumist sandid. Nii et kokkuvõttes oli see üks hästi ebameeldiv kohtuasi. „Kui saaks selle kuidagi kaelast ära”! Niiviisi mõtles asevalitseja Pilaatus endamisi.

Viimasel hetkel turgatab asevalitsejal pähe hea mõte. Las otsustab juudi rahvas ise, mida teha oma „imetegijast” prohvetiga!

Kõrvuti nendega, kes Jeesut palavasti armastavad, on, nagu sellistel puhkudel ikka, avarale väljakule kogunenud rohkesti ka niisama uudistajaid. Rooma sõdur puhub vaikuse märgiks pasunat – kõnelema hakkab Rooma riigi kõrgeim esindaja provintsis.

Pilaatus kuulutab terrassi kõrgendikult, et tahab ühele surmamõistetule armu anda, ning et las rahvas mõtleb hästi järele, sest varsti küsib ta ka tema arvamust.

Sealsamas läheb Preestritel, rahvavanematel ja kirjatundjatel korraga kiireks! Üksteise võidu keelitavad nad inimesi, et nood mitte mingil juhul ei paluks armu jumalateotaja Jeesule. Too häbitu petis on ju löönud takka üles Iisraeli enda vastu! Sestap palutagu armu hoopis Barrabale. Sest röövel, ehkki palju kurja teinud, pole vähemalt mässanud Iisraeli Jumala vastu.

Taas kõlavad pasunahelid – ja väljak vakatab. Rooma asevalitseja kuulutab nüüd:

”Nemad kaks on juudid ja teie kõik olete juudid. Öelge siis, kellele peaksin ma kinkima elu, kas mõrtsukas Barrabale või tollele Jeesule, kes end nimetab, heh-he-heh – Jumala pojaks – heh-heh-heh!?”

Maarja vaatab oma poega – Jeesu seisab nõndasama sirgelt, ta palgel kumab rahu.

Valju koorina kõlab rahva seast: ”Barrabale armu! Barrabale armu!”

Maarja silmadesse tulevad pisarad. Ta huuled sosistavad: „Barrabale… Barrabale armu…Barrabale armu!“

Pilaatus tõstab häält: ”Ja mis ma siis pean tegema selle Naatsareti Jeesuga?”

„Andke ta risti lüüa!” hõikavad preestrid, kirjatundjad ja rahvavanemad nagu ühest suust. Ning valju kajana kostab inimsummast:

„Risti lüüa, risti lüüa! Risti lüüa, risti lüüa!”

Need, kes Jeesut armastavad, on vakka.

Pontius Pilaatus laseb tuua hõbedast kausi veega. Kõikide pilgu all peseb ta käsi. Sellega annab asevalitseja mõista, et tema jääb veresüüst puhtaks. Et selle surmaotsuse on langetanud rahvas.

Sõdurid annavad Jeesule moe pärast veel mõned piitsahoobid ning viivad ta ilma akendeta kongi. Inimesed hakkavad laiali minema. Paljud neist kuivatavad silmi.

Peale Maarja on väljakule jäänud vaid üks ainumas hingeline – röövel Barraba. Noor mees ei usu oma silmi ega kõrvu – ta on vaba! Maarja läheb nartsudes mehe juurde, võtab ta käed oma pihkudesse ning sõnab:

„Kallis vend, meie Taevane isa kinkis sulle elu – ela seda ausalt!“

.

10.
Hea süda *

.
Neid, kes olid murdnud seaduseraamatu käske, karistati muistse aja Iisraelimaal sagedasti surmaga – need rängemini eksinud visati sel juhul kividega surnuks. Kuid sellest jäi väheks juudi ülikutele. Et rahvast hirmu abil vaos hoida, naelutati hukatud roomlaste eeskujul teinekord veel ristile. See oli ka suurimaks alanduseks, mis iganes võis osaks saada hukatu lähedastele. Preestrid rääkisid, et ristil rippujad on ka „Jumal ära põlanud”. Võib õigusega küsida, et kuidas saab armuline Looja kedagi ära põlata? Sellegipoolest hoiti nendest, keda ootas ees ristipuu, sestpeale eemale.

Taevas kõrvetab keskpäevane päike. Saadetud kuueteistkümnest Rooma sõdurist, sammuvad kaks röövlit ning Jeesu Kolgata kõrgendiku suunas Jeruusalemma linna külje all.

Surmamõistetutele on selga seotud kõrged puuristid. Toorest jämedast plangust rist oleks raske kandam ka puhanud mehele. Kuid kõik kolm on peksust kurnatud ega ole ööpäev tilkagi saanud juua. Jeesu on lisaks olnud ka seitse päeva söömata.

Surmamõistetute ja sõjameeste järel kõnnib salkkond murelike nägudega inimesi. Nood ei karda alandust, nad on jäänud sellele, keda kalliks peavad, lõpuni truuks. Seal kõnnib ka ühe röövli vana emakene. Ja teise pisarais kallim. Leidub nii vanu kui noori, ning siis, kohe sõjasalga järel on ka üks tütarlaps oma väikese vennaraasuga.

Korraga hakkab see ema-isata jäänud poisikene haledasti nutma. Tema isa oli olnud teeröövel, kes hukati sügisel sealsamas Kolgata mäekingul. Maarja võtab lapsukese sülle ning hakkab siis talle laulma. Niiviisi laulis poisikesele kord ta ema, niiviisi oli Maarja laulnud kunagi omaenda lastelegi.

Röövlid jaksavad veel kuidagiviisi edasi komberdada, kuid Jeesu, peas ikka veel okkaline kibuvitsakroon, juba vangub raske ristipuu all. Rooma sõdur ergutab Jeesut, kes teistest maha kipub jääma, piitsahoopidega tagant.

Poisikene Maarja süles kurvastab: „Miks ta meie Jeesut lööb?”

Maarja paitab last ja sõnab: „Kullake, ei ta mõista, mis ta teeb. Taevane Häädus võidab ära meie Jeesukese ja röövlitegi valu.“

Tüdruk uurib: „Maarja, miks su silmad märjad on?”

Maarja kostab: „Mõtlen, kust te peavarju leiate ja kust leivapalukese saate.”

Tüdruk kinnitab: „Pai Maarjake, ära muretse, küll me leiame! Korjame teri, mis maha on pudenenud. Magame koopaõnaruses – nii nagu eilegi!”

Üle sõdurite peade paistavad kolme ristipuu tipud, igaüks neist aeglaselt õõtsumas selle kandja sammurütmis. Kui Maarja uuesti vaatab, on riste näha vaid kaks. Jeesu on komistanud ning meelemärkusetult maha varisenud. Sõdurid valavad ta kahvatule näole vett ning annavad veel paar piitsahoopi. Jeesu avab silmad, naeratab ning tahab tõusta. Kuid raske ristipuu turjal vajutab teda maadligi.

Orvuks jäänud lastest vanem läheb sõdurite ülema juurde. Tütarlaps palub, et võiks ulatada surmamõistetutele vett. Juht viipab alguses keelavalt. Ent mõtleb siis ümber ja lubab anda veelähkrist igale ühele kolm sõõmu.

Jeesu vaatab tänulikult sõjameeste ning seejärel tüdruku poole. Lõõtsutades lausub ta: „Teil kõigil… on… hea süda!”

Teed mööda tuleb vastu turjakas talumees. Maarja tunneb habemikus talunikus ära Siimona Küreenest. Sõjasalga juht peatab tolle ning käsib meest kanda Jeesu risti. Ülem sõduritel tuikuvat Jeesut ega röövleid rohkem piitsutada ei luba.

Hakkab paistma Kolgata küngas. Nagu kolm tõmmut hiiglast seisavad Rooma võimude hukkamisplatsil maasse kaevatud jämedad vaiad. Teerada hargneb kaheks. Maarja lastega keerab paremale, Õlimäe suunas.

.

11.
Õhtu toob rahu *

.
Juudas Iskariot oli saanud selle eest, et ta oma õpetaja Jeesu ära andis, suure summa raha. Kuid rõõmu talle sellest rahast ei olnud. Ja nüüd oli tal lisaks suur mure – Juudas sai ühtäkki aru, et Jeesut enam vabaks ei lastagi, vaid et tema armastatud õpetajat ootab ees surm.

Meeleheitel Juudas läheb templisse. Ta kurdab, et on suurt pattu teinud, andes ära oma õpetaja. Juudas pakub saadud hõbeseekleid tagasi. Preestrid ent kuulavad teda ükskõiksel ilmel, ning nii mõnigi vaid kehitab õlgu – mis see nendesse puutub – see on tema raha!

Nagu põletaksid mündid ta pihkusid – Juudas heidab hõberahad templipõrandale maha. Ummisjalu tormab ta minema – kui sureb õpetaja, siis ei taha ka tema enam elada!

Õhtupoolikul jõuab Maarja lastega Õlimäe juurde. Kolmekesi istuvad nad mäenõlvale suure oliivipuu alla ning puhkavad teekonnast. Tüdruk on leidnud lähedusest allika, ta toob lähkriga värsket joogivett. Maarja jagab lastega leivapala.

Puuvõra vahelt heidab õhtupäike oma kuldseid kiiri. Loojanguni on veel aega. Ent äkki laskub maale pimedus. Taamal kärgatab kõu. Nad tulevad puude varjust välja lagedale. Maapind vabiseb ja vappub, nagu ägaks ta kellegi raskete sammude all. Teisel pool Jeruusalemma, seal, kuhu jääb Kolgata mäeküngas, lööb tume taevas helendama välgunooltest. Lapsed suruvad end ema Maarja vastu. Naine lohutab neid. On’s Jeesu juba surnud? Kõik looduski näikse leinavat.

Viimaks rahunevad taevas ja maa. Nad leiavad varjulise paiga ning teevad maaõnaruse sisse heintest aseme. Maarja laulab lastele. Nad paluvad kõikide eest ning uinuvad.

.

12.
Hästivalvatud kaljuhaud *

.
Selsamal, reede õhtul, päikeseloojangu ajal, olid koos hingamispäevaga algamas paasapühad. Juudi tavade järgi ei võinud surnuid pühade ajaks hukkamispaigale jätta.

Joosep Arimaatiast läheb Rooma asevalitseja juurde. Ta palub Pilaatuselt luba Jeesu surnukeha, nagu kord ja kohus, maha matta.

Asevalitsejal on esiti raske uskuda, et Jeesu juba surnud on. Ta meenutab Rooma mõttetarga sõnu, et ristilööduist lahkub elu piiskhaaval.

Seetõttu laseb Pilaatus enda juurde kutsuda hukkamisvahtkonna ülema. Too tõendab naatsaretlase surma. Oli ju sõdur tema enda nähes torganud Jeesut odaga – sügavale külje sisse, otse südame suunas.

Nii saabki Arimaatia Joosep matmiseks loa. Rikas kreeklane Nikodeemus toob mürri ning aaloed. Lõhnarohtudega võiavad nad Jeesu põrmu, keeravad siis pikka linasesse kangasse ning tassivad tühja kaljuhauda läheduses asuvas aias. Hauakambri ukseava ette veeretatakse mitme mehe jõul raske kivirahn.⁶Vana tava järgi võidi matta surnuid ka selliselt, et nood oleksid mälestamiseks ligipääsetavad.

Ehkki Jeesu nüüd surnud on, nagu juudi ülikud olid soovinud, ei leia nad ometi hingerahu. Omavahel arutavad Preestrid ja kirjatundjad tuliselt:

– „Mõelge nüüd, kui selle Jeesu jüngrid koolnu ära peaksid varastama.”
– „Ja siis kuulutavad kõigile, et näete, nõnda ta ärkaski surnuist üles, nii nagu lubas, kolmandamal päeval.”
– „Oh häda! Oh häda…”

Ühisel nõul minnakse Rooma asevalitseja juurde ning keelitatakse teda magusasti, et Jeesu haud võetaks kolmeks ööpäevaks valve alla. Pilaatus annabki lahkelt valvesalga. Kivimürakas haua sissekäigu ees pitserdatakse. Rooma sõdurid jäävad sinna nii ööseks kui päevaks valvesse.

.

13.
Pühapäeva hommik

.
Pühapäeval, päris koidiku eel, näeb Maarja imepärast und. Kalju sisse raiutud hauakambri juures, seal, kuhu Jeesu on maetud, seisavad kaks säravalt valgetes riietes kogu. Rooma vahisõdurid noid aga miskipärast ei näe. Nagu puistuks õrnu sule-ebemeid hauavahtide peale – nood jäävad sügavasse unne. Valgetes rõivastes kogud puudutavad õrnalt kivirahnu, mis lebab hauakambri ukseava ees. Tohohh! Vägev mürakas kui ärkaks ellu – ta veereb kuulekalt paigast, nagu polekski mitmekümnepuudane. Valgeis rõivais kujud lahkuvad öösse. Ja nüüd… astub hauast välja… Jeesu.

.

.

Kergel sammul laskub Jeesu mäeveert pidi allapoole, korjab aasa pealt kevadisi lilli ning põimib need kokku. Jõudnud Maarja ning laste juurde, asetab ta neile naeratades pähe lillepärjad.

Maarja virgub unest. Ta tunneb värskendavat lillelõhna. Naine katsub oma juukseid – peas on tal aasalilledest pärg! Ka tüdruk-vaenelaps on vahepeal ärganud. Tahab juba Maarjat tänada lillepärja eest. Kuid, vaadanud üles, ei usu laps oma silmi.

Tüdruk raputab oma väikest venda:

”Jeesu, Jeesu elab!”

Justkui kartes, et kõik võib osutuda siiski vaid unenäopetteks, hoiavad lapsed Jeesul ikka ja aina ümbert kinni. Viimaks, kui rõõmupisarad on kuivanud, uurivad õde-venda Jeesu käsi ning jalgu. Ettevaatlikult katsuvad nad roosakaid arme. Millest on need? – Lapsed kuulevad, et armid on jäänud suurtest kandilistest naeltest. Nendega kinnitati Jeesu käed-jalad ristipuu külge. Oli tal väga valus? – Naeratades sõnab Jeesu, et headus võitis ära kogu tema valu.

Õde-venda tahavad teada, et kas röövlid ärkavad ka nüüd ellu. Lapsi paitades räägib Jeesu, et nende hinged on elus. Nüüd saavad nad minna tagasi oma päriskoju, sinna, kus on igavene Valgus.

.

---

.

Tekst: stuudio „Ilmatar”. Lubatud paljundada mittetulunduslikult.

Fotod Jeesusest: Torino Surilina; Sathya Sai Baba.

© Maalid, joonistus: Kyriacos Kyriacou, Küpros (Kunst ilma käteta), ja tundmatu kunstnik.