Lugeda:

Südamlik Saloome

Legend evangeeliumi ainetel

Väljatrükiks


.

 

Kolmkümmend aastat oli möödas sellest, kui Kuningas Heroodes Suur, kes valitses juutide maa üle, saatis korda kõige julmema teo oma valitsemise ajal. Kartes juutidele nende oma soost kuninga sündi, oli Heroodes lasknud hukata kõik Petlemma kandi pisikesed poisslapsed. Nüüd valitses juutide üle Heroodes Suure poeg Heroodes Antipas. Nii nagu ennemalt tema isa, sai ka kuningas Antipas valitseda Rooma keisri armust.

Kõik oma naised oli Heroodes Antipas järjepanu hüljanud. Viimaks kosis kuningas omale Heroodia, kes oli olnud tema poolvenna abikaasa.

Kuninganna Heroodiani olid jõudnud kuuldused mehest, keda rahvas kutsus Õnnistaja Joohanan. Piiblis on tema nimi Ristija Johannes. Tosinkond aastat oli Johannes elanud kõrbes erakuna. Nüüd oli see habetunud mees tulnud jälle inimeste sekka. Õnnistaja Johannes kutsus kõiki üles headusele ja aususele. Ning ta pühitses kahetsenuid andestuse märgiks Jordani jõe veega.

Oma väljasõidul kohtab kuninganna Heroodia kõhna noorepoolset meest, kelle päevitunud ihu katab kaamelikarvadest rüü. Õnnistaja Johannes tervitab kuningannat:

„Ema Heroodia, milleks kutsuda endale õnnetust kaela! Kahetse sinagi oma patte, enne kui on hilja, pisarais ja nõtkutades põlvi!”

Heroodia sisistab vastu: „Sina armetu hulgus, mis lähevad minu patud sulle korda? Sa veel kahetsed oma sõnu, hommepäev lasen su panna vangi!”

„Võin loobuda kas või oma elust, nüüd, kui olen võinud siduda kinni sandaali temal, kes tuleb minu järel!”

Sellega tahab Johannes öelda, et varsti tuleb tema õnnistamise tööd jätkama Jeesu, Maarja ja Joosepi poeg.

Kuid Heroodia ei mõista kuuldud sõnade tähendust. Põlglikult sõnab ta:

„Mh, kes tuleb su järel? Ei näe ma kedagi tulemas su järel.”

Kuninganna pealekäimisel laseb Heroodes Antipas õnnistaja Joohanani vangi panna.

Kuningale meeldis väga pidutseda. Järjekordse peo tarvis valiti tantsima kaunitarid kuningriigi kõige ilusamate neidude seast. Viimasena tuleb tantsima Saloome, kuninganna Heroodia tütar. Nagu lummatult vaatab Heroodes Antipas kaunist neidist. Kui tantsumuusika on vaikinud, lausub valitseja peokülaliste kuuldes:

„Oo, mu võluvaim kaunitar! Tahan täita mistahes su soovi. Küsi kas või poolt mu kuningriigist – ja see on sinu.”

Saloome palub veidi aega järelemõtlemiseks. Ta läheb oma ema juurde ja küsib, mida peaks ta kasuisalt soovima.

Kuninganna Heroodia ihkab Johannesele vangistusest veel enamat karistust. Ta annab tütrele nõu:

„Soovi sellesama Õnnistaja Joohanani pead!”

Saloome meenutab Johannese sirget selga ning kaunist häält. Tüdruk vastab:

„Emake, oleksin õnnelik, kui see õilsa südamega prohvet paluks mu kätt. Aga kuidas küll on võimalik soovida endale teise inimese pead?”

„Soovi tema pead koos hõbeliuaga!” lausub ema Heroodia.

Saloome põlvitab Heroodes Antipase ette maha ning ütleb:

„Isake! Palun omale Joohanani pead, koos hõbedase liuaga! Sellesama Õnnistaja Joohanani, kes Jordani ääres kuulutas kõikidele andestust ja kus paljud haiged said terveks!”

Suur on neiu kohkumus, kui talle hõbeliua peal tuuakse verest nõretav pea. Pisarais Saloome tuigub Heroodia juurde:

„Emakene, mis ta sulle ometi halba tegi, see vaga mees?”

Saloome kurvastus ei vaibu. Ta ei võta vastu enam sööki ega jooki. Ei aita ka lohutamine, hellitamine ega kaunis muusika. Seitsme päeva pärast on tüdrukust järel üksnes luu ja nahk.

Kuningas laseb kokku kutsuda kuulsamad targad ja tohtrid kogu maalt. Kuid mitte keegi neist ei julge nõu anda. Igaüks kardab jääda ilma oma peast, kui tema nõuandest ei peaks abi olema.

Kuninganna Heroodia on riietanud ennast musta leinariidesse. Juba valmistub ta oma ainsama tütre surmaks.

Käskjalg toob teate. Lihtne talunaine palub end lasta haige kuningatütre juurde. Külaline juhatatakse uhkesse saali. Selle keskel briljantidega kaunistatud voodis lamab Saloome. Neiu rind liigub kiiresti üles ja alla, kõhnunud nägu ning huuledki on tal lubivalged.

Heroodes teatab talunaisele:

„Kui sa piiga elu päästad, võid soovida mida tahes.” Kuningas lisab ähvardavalt: „Kuid tea, et kui sa ei peaks suutma teda aidata, siis jääb sind su omastele meenutama vaid kaarnate kraaksumine.”

Talunaine vastab naeratades:

„Kuningas, teie kasutütar on suremas. Kui Taevaisa peaks ta terveks tegema, tasuge oma tänuga talle.”

Talunaine puudutab neiu otsaesist ja asetab sinna liniku, mis on pleekinud päikesekiirtest kuldseks. Selle kanga oli kudunud tädi Anna, siis kui Maarja ootas oma esimese poja Jeesu sündi. Selle sama linikuga oli Maarja katnud hällis järgemööda kõiki oma lapsi. Saabub ootusärev vaikus.

Korraga sosistab Saloome:

„Juua… juua…”

Neiule antakse rüübata vett. Tüdruk hakkab ahnete sõõmudega jooma. Ning natuke hiljem tõuseb ta juba istuma! Kuninganna nutab rõõmu pärast. Ka Heroodese silmi tulevad tänupisarad.

„Andestage, pean nüüd minema – kitsed tahavad lüpsta,” sõnab Maarja ning lahkub pehmel sammul saalist.

Kuninganna Heroodia tõttab talunaist tänama. Maarja naeratab talle, öeldes:

„Johannes näitas ennast mulle unes. Ta palus sind pühitseda Jordani jõe veega andestuse märgiks.”

Maarja võtab lähkrist peoga vett ja piserdab sellega Heroodiat. Kuninganna puhkeb nutma ja laskub maha. Maarja paitab naist:

„Mitte minu ees, kullake, oma isa haual peaksid paluma, et ta saaks andeks piitsavorbid, mis sinu ihule jäid.”

Kindluseväravas jõuab Maarjale järele roosa jumega Saloome:

„Te unustasite oma räti, emake Maarja!”